Aastavahetus!

Hei, tahaks vabandada, et ei ole blogi kirjutanud, viimased... 10 paeva vahemalt. Pohjusi on mitmeid, nimelt ei ole netti olnud voi siis nett on ara voetud, kuid ma ei kavatse pikalt negatiivsel peatuda, ja kukun seletama, et mis meil siis aastavahetusel uldse toimus...

On 31. detsember ja kell on umbes 8 ohtul. Mina ja Henri oleme kutsutud Juli juurde, kes on oigupoolest eestlane, kellega me tutvusime labi juhuse Benjamin&Galvin juuksesalongis. Tegemist on vaga vahva ja laheda inimesega, ja veel lahedam on raakida eesti keeles, peale uksteise. Pidu pidi aset leidma kusagil West Hollywoodis, selline majapidu siis plaanis, ning parast pidime minema Sunset Stripile, sest aastavahetusel oli see koht pidudest ja inimestest umbes.
Eelmisel ohtul uurisime, et kas Karsen saab ka meiega kaasa tulla, kuna tal ei olnud plaane tehtud veel ning me pakkusime, et ta voiks meiega uhineda, millega ta ka kohe nous oli. Igati geniaalne!
Karsen oli peo parast eriti elevil ning ta kais poes ning hankis Jack Danielsi, ma ei maleta, et kas see oli liitrine voi suurem, kuid me hakkasime vaikselt votma vana aasta auks viskit, mis seal ikka oodata. Mulle piisas jallegi paarist pitsist, et maailm juba keerlema hakkaks, kuid toosti sai liialt palju oeldud ning liialt palju sai pitsi pohja vaadatud. Mingi hetk ma vist magasin juba...
Koigil olid ulevoolavad emotsioonid, mis oligi selle ohtu mote. Maletan, et Karsen ja Henri kaisid autos mingit asja toomas, kuid see kestis nagu terve igaviku, samal ajal joudsin ma kusagil magama jaada, ning kui nad mu uuesti ules ajasid, siis ma kuulsin, et Henri oli auto katusel tantsinud ja naabrite aia vastu urineerinud ja samal ajal oli politsei mooda soitnud ja vaga aeglaselt tema poole vaadanud, kuid Henri onneks ei viitsinud politsei sellega tegeleda.
Igatahes, me kuulsime muusikat,tegime nalja ja mingi hetk oli pudel otsas ja ma isiklikult tundsin, et kui ma veel midagi votan, siis... hea kui ma majastki valja jouan. Tesitel oli suht enam vahem.
Umbes kella poole 11 ajal hakkasime siis liikuma Juli maja juurde. Probleem oli selles, et meil ei olnud netti, et vaadata seda oiget aadressi jarele, kuna mingil pohjusel oli internet majast kadunud ja Brett oli oma vanaemal kulas ja linnast valjas, et asjaga tegeleda, siis ei jaanudki meil muud ule kui pidime mingeid numbreid meelde tuletama, mis oli taielik piin ja nii me siis tuiasime mooda Santa Monicat ja siis poorasime mingile tanvale ja ikka ei leidnud seda oiget maja ules, siis tuli mul meelde, et Bobby, kes meie ja Juli hea sober ja samuti kutsutud peole, et miks mitte talle sonumit saata ja kusida aadessi tema kaest. Nii ma siis asusin oma panust andma, et kohale jouda ja uritasin voimalikult oigesti kirjutada, et Bobby kaest aadessi kusida. Ma maletan, et me jaime kusagil seisma ja samuti kergendasime kehavedelikke, otse tanaval, mis ei olnud kohe samuti tark idee, kuid hada ei huua tulles. Jargmine hetk olime me kusagil nurga peal, ning ma asusin uuesti telefoni uurima, ning olin saanud Bobby kaest vastuse, et:" no im not going, but have a great new years eve guys!", ja ma asusin uut sonumit trukkima, et selgitada siis valja, et kus see pidu ikka asub. Kui ma olin sonumi valmis saanud, siis ma tostsin pea ja nagin, et Karsen oli ule tee ja laks mingite tuupide juurde, Henrit ma ei nainud uldse ja siis kuulsin, et keegi huudis mu nime... siis ma seisin kusagil nurga peal seal, autod voorisid edasi tagasi ja mitte uhtegi tuttavat nagu, ma hakkasin juba vaikselt valmistuma, et ma votan oma uusaasta siinsamas nurga peal vastu ja otsisin koha, et kus istuda. Henril telefoni ei olnud ja ma ei oleks teda katte saanud, Karsenil oli telefon aga ta ei vastanud sellele.
Nii ma siis istusin seal oma 10 minutit ja nautisin liiklust, nii palju kui seda nautida saab. Lopuks helises siis telefon, ja kone tuli Karsenilt, kes kusis, et:"where are you?""eem, im still on the corner where you guys left me!""oh, just come down the street we will meet you up there!""sure, ill do that"... kondisin siis mingit tanavat pidi alla oma 5 minutit ja siis ule tee nagin Karsenit, kes tundis uuesti huvi, et kus ma olin...ja mul oli sama kusimus neile. Mingi hetke parast tegime parempoorde ja olime tanava peal, kus ma kuulsin Henri haalt, ning seal seisis veel keegi... ja see oli Juli. Ma ei teagi, et kuidas ta, ta ules leidis, kuid vahemalt nuud on mingi selgus asjas, ja kui ma vaatasin oma telefoni, siis ma olin saanud juba 4 sonumit Bobby kaest, kes saatis aadessid ja koik vajaliku info.
Saime teada, et pidu ei toimu Juli majas, kuna tema abikaasa oli natuke haige, ning selle tottu suunati pidu edasi mingi harra majja, aga seal samas lahedal jallegi.
Majja joudes oli seal ullatavalt vahe rahvast ja selline privaatsem ohkkond. Meil oli kaasas veel sampannja, mida pakkusime Julile. Mingi hetk avasime pudeli ning ajasime Juliga juttu, kes tundis huvi Eesti elu vastu ja teatud sonade tahenduste vastu. Selline huvitav vestlus siis. Pakuti sampannjat ka... ja teades, et ma teglt ei tohiks enam votta, siis ma votsin ikkagi , sest motlesin, et mis ikka juhtuda voib. Kainemaks see kindlalt ei teinud ainult. Juli tutvustas meid siis Mishale ja Michellile, kes olid sellised vanemad naisteravhad, juba 30ndates, aga sellegipoolest vaga nooruslikud. Michelle karjus ule ola Julile, et:"we have to go, its already pass 11" , siis me uurisime, et kuhu minek on... minek oli siis meil Hollywood Hillsi majapeole. 10 minutit hiljem liikusime me siis takso poole, mis ootas meid maja ees, ning see pidi jargnema Michelle autole. Taksos olime me siis mina, Henri, Karsen ja Juli. Tegime juttu ka taksojuhiga, kes oli armeenlane, mille tottu ma mainisin kohe System Of A Downi ja seda, et ma toetan Armeenia genotsiidi tunnustamist Turgi valitsuse poolt, mille peale ta lihtsalt muhatas... ma usun, et ta approveis mu motteid, voi ma olin juba mingi tuutu klient. Igatahes, ma otsustasin , et jaan vait. Teised tegid veel juttu, ja ma tundsin, et mulle see taksosoit kohe uldse ei istu, kuid liialt palju loksumist on ja liialt palju paremale-vasakule pooramisi on. Iga sekundiga laiksi suda ainult rohkem ja ma hakkasin ennast vihkama, et ma sampat peale votsin. Siis kui ma tundsin, et ma enam ei jaksa ja ma vist pean peatust paluma utles taksojuht, et me oleme kohal. Soit kesti vahemalt 15 minutit kui et mitte rohkem. Esimese asjana, ma huppasin taksost valja, ja viskasin asfaldile pikali, et varsket ohku saada. Nagin, et teised hakkasim minema maja poole, kuid Henri tuli minu juurde, ja naeris ja uuris, et mis kurat mul viga on ? Nii ma siis selgitasin, et mul on kuradima paha, et ma pean ennast kuidagi varskemaks saama. Nii ta aitas mu maast ulesse ja liikusime maja poole. Kui uksest sisse saime, siis nagime, et paris meeletu mass rahvast oli sees, koik olid pidulikes riietes ja jutukomin kostis igasse nurka. Uksest sisse tulles ilutses kohe seal kook, mis oli tasuta alkoholist vaikselt kover juba, ja kupsised ja kommid ja igat kraami. Vasakut katt jaid maani aknad, kus avanes vaade linna peale ja kus oli veel mullivann, mis oli kaetud. Valjas oli hunnik inimesi, kes tegid suitsu ja nautisid vestlusi.
Minu eesmark oli kahku vannituppa saada ja ma palusin Henrit, et ta aitaks mul sinna saada. Ta kull arvas, et ma liialdan, kuid ma tahtsin varskendust. Keegi suunas meid tahatuppa, kus viis ka uks teise vannituppa. Viskasin kulma vett endale nakku ja tundsin, et hakkab paremaks minema. Sel ohtul ma rohkem alkot ei puutunud, mulle piisas.
Vannitoast valja saades, kuusin, et Henri vestab seal mingi 80ndatesse kinni jaanud tsikiga juttu ja vaidleb muusika teemal, ma otsustasin, et ma ei hakka sellesse vestlusesse minema ja otsustasin, et liigun vaatama, et mis Karsen teeb. Karsen oli ka selleks ajaks juba suhtelist... utleks, et mitte kaine ja ta tegi valjas suitsu. Istusime maha ja raakisime natuke juttu. Mingi hetk kohtusin ma uuesti Mishaga, kellega meil tekkis pikem vestlus. Me raakisime nii maailmast, poliitikast, loomadest, muusikast. Sain teada, et tema vanemad on muusikaaris sees, ning, et ta on sellise ollefirma manager nagu seda on Bud Light... ning, et tal on backstage pass pidevalt taskus, ukskkoik mis kontserdile ja ta jagas minuga pilte, kus ta on koos Alexi Laihoga Children Of Bodomist, siis Shavo Odadjianiga SOADist,Johnny Depp,Kerry King Slayerist, Wayne Static... jne. Ja tuli valja, et veel tosine rokkmuusika austaja. Meie vestlus kestis vahemalt mitmeid tunde ja see oli huvitav, siis tuli jutt vanuse peale ja ma utlesin, et alles sain 23, nii kumme paeva tagasi, siis ta oli vaga ullatunud ja ultes, et ta arvas, et ma olen midagi ule 30 kovasti... , mille peale ta utles, et ta saab jargmine aasta 40nd. Poleks kunagi pakkunud talle 40nd vanuseks... 25 vahemalt utleks. Siis ta uuris veel mu nn armuelu kohta, mille koha pealt jain ma privaatseks ja ei soovinud sellest raakida.
Samal ajal, minust 2 meetrit korval pidas vestlusi Henri, kes vestles mingite Musicians Institute tegelastega, ja Henri uritas neile selgeks teha, et see on suht mottetu koht... mingile 5le inimesele korraga. Nagu ma parast teada sain, oli seal siis sellise bandi laulja nagu seda on Fire Tiger, ja siis selle bandi muud liikmed. Kell oli selleks ajaks juba 3 hommikul, ning inimesi hakkas natuke vahemaks jaama ja ma leidsin laua pealt komme, mis nagid valja nagu punased makaronid, ainult , et kummmist, voi midagi taolist. Ma pakkusin neid ka Henrile, kes istus laua taga toolis, ning soi mingit saia, siis ma kusisin, et mida ta soob seal, mille peale sain vastuse, et:"ma soon saia, kuid see on hallitanud...""kui see on hallitanud, siis miks sa seda sood?"... ja vastust ma ei saanudki, kuid ma korrutasin talle, et ta ei peaks seda sooma ja ma ei tea, et kui palju ta juba ara oli joudnud suua. Mingi hetk jai Henri tooli magama, kuna ta oli natuke rohkem votnud lopuks kui ma uldse suudaks. Ta sai inimeste kaest tiitli kui et "The drunk Guy"... ja siis uks tuup Alex, kes tegi pilte peo ajal, tegi magavast Henrist mingi seeria ja siis utles, et"i saw this guy sleeping next to the kitchen table, standing up, that was classic...", mille peale ma kordasin, et"yeah, hes my friend". Samal ajal pidasin ma vestlust Robertiga, kes oli eriti lahe vana ja sain teada, et ta on raige Avenged Sevenfoldi fann ja trummar ka veel. Ta oli 33 aastat vana ja ta oli Iraagi kainud 4 korda ning saanud mitmeid kordi haavata, viimane kord Iraagis sai ta granaadist haavata, ning oli aasta aega haiglas ja pidi oppima uuesti kaima, raakimata veel trummimangust. Ta oli ikka uks vintske sell, et mitte alla anda ja ma utlesin talle mitmeid kordi, et" i have huge amount of respect to guys like you"
Karsen sai mingi tuubi kaest kuuti, ning ta otsustas ennast valja magama minna meie juurde West Hollywoodis ja me andsime talle votme kaasa. Mingi hetk kadusid ka Juli, Misha ja nende sober, ei tea kuhu ainult, meid oli jaetud kahekesi sinna...

Sain ka raakida natukene Scottyga, kes oli selle maja peremees ja ta nagu valja nagu David Draiman Disturbedist. Tal oli korralik stuudio uhes toas, ja ma ei saanud mainimata jatta, et mulle see meeldis, mille peale ta kusis minu kaest, et kas ma tean, kes on Randy Rhodes, keda ma loomulikult teadsin. Need kes ei tea, et kes on Randy, siis tegu on Ozzy Osbournei kitarristiga aastatel 1979-1982 marts 18, kus ta hukkus traagilises lennukionnetuses. Scotty utles, et Randy oli tema kitarri opetaja, mille peale ma pidin Scottyga uuesti katt suruma.
Ma utleks, et see pidu iseenesest oli huvitav, kuid see kogus narkootikume, et mis seal peol oli , oli naeruvaarne. Uks 40ndates naiterahvas, kes oli suhteliselt purjakil, kondis must mooda ja pomises, et:"i need cocaine, where is all the cocaine?"... magamistubades tehti kokaiini monusalt. Meie sellest osa ei votnud, kui teid huvitab.
Ma olin endiselt Henri valves ja kaisin vaatamas, et kuidas tal magamisega laheb. Ta oli endiselt "The drunk guy". Kell oli juba 5 hommikul kui rahvas hakkas kollidest Avenged Sevenfoldi laskma, meid oli lopuks sinna jaanud oma 6 tukki. Alex, kes tegeles pildistamisega, hoolitses playlisti eest, siis mingi hekt ilmusid aluspesuvael tsikid sinna, kes hakkasid tantsima A7X - beast and the harloti taustal. Uks brunett neist vaitis, et ta on "Beast and the Harloti" videos, seal mustaks maarituna ja ka seda veel , et ta on Ronnie Radkega vaga hea sober. Ta naitas mulle veel pilte Graig Mabbitiga, kes on siis Escape The Fate laulja ja Robertist, kes siis mangib trumme bandi jaoks. Voib olla raakis ta tott, voib olla mitte. Igatahes, selline omamoodi striptiistants jatkus ja paistis, et koigil meil 6 oli lobus. Kui kell sa 6 hommikul, siis ma kusisin Alexi kaest, et kuidas me siia takso saaks, ja ta aitas mul leida online takso... just nimelt online takso... kuid ta pakkus ka, et ta voib meid Beverly Hillsi ara visata, mille peale uks tuutu blondiin hakkas praaksuma, et:"i dont think you should do that, he might puke in the car...", mille peale Alex utles, et ta ei usu, et nii laheb, sest siis ta oleks juba ropsinud. Loomulikult ma ei hakanud peale suruma, et ta peab meile kuuti andma, vaid utlesin, et me saame taksoga ka hakkama. Sain Henri ka ules aratatud, kes oli veel mitte just koige kainem ja laksime siis taksosse, mis ootas meid valjas. Henri utles, et meil on 10 dollarit, et kui lahedale me saame West Hollywoodile, mille peale too tuup hakkas GPSiga uurima, et kus see West Hollywood on uldse. Tegu oli mingi hindukaga ja kindlasti mitte koige kogenum veel. Nii me siis soitsime sel varajasel hommiku tunnil jalle neid kaanulisi teid, kuid seekord tundsin ma ennast paremini, kuid Henri mitte. Suht varsti tegi ta peatuse ja utles, et me saame sealt bussi peale miinna. Me olime siis Ventura tanaval kusagil tanklas...
Motlesime, et suva see buss, et proovime jalgsi minna kui kaugel see ikka saab olla. Kondisime siis ja tegime Henri soovitusel parem poorde, sest West Hollywood peaks seal magede taga olema, ma laksin asjaga kaasa, ja lopuks olime me hoopis uhes elamukvartalis kinni ja tegime selle lihtsalt mingi kuradi tiiru peale. Joudsime siis poole tunni parast, tapselt samasse kohta tagasi, ning otsustasime, et nuud lahme ainult peatanavaid pidi, nii me siis kondisime oma 40 minutit, kohtamata mitte uhtegi inimest, kelle kaest teed kusida. Paike hakkas juba tousma ja kell naitas olevat 7 labi hommikul. Lopuks nagime kahte tuupi, kes utlesid, et Santa Monica ja West Hollywood jaavad hoopis sinna suunda, et kus me tulime... no kurat kull. Utlesid, et me voiks bussi votta, et siis saame sellega tagasi, et jala seda uletada ei saa, sest see pole moeldud selleks. Nii me siis laksime ule tee, et leida sealt rahaautomaat. Automaadi juures selgus, et meil ei ole 20 dollaritki, sest see on nkoige vaiksem kupuur, et mida saab valja votta. Nii me siis olime ilma bussita ja taksota ja see tahendas ainult uhte... et me peame uletama selle kuidagi jalgsi. Nii me siis hakkasime minema, ja tee peal nagime Taco Belli ja motlesime, et luba endale kehakinnitust natuke. Tellisime siis 4 5-layer meat burritot, kuid liha asendated riisiga... kaart ei lainud labi, mis oli taielik ullatus ja utlesime, et me votame siis 2... ka see ei lainud labi, okei, votame siis uhe, ja ka seee ei lainud labi... suht tobe olukord... Henri leidis siis 1 dollari rahakotist ja me andsime selle, kuid tootajad olid nii lahked, et andsid meile teise tasuta ja vett ka veel, mille peale me olime vaga tanulikud. Nii me siis istusime ja jarasime oma burritot ja motlesime, et kus kurat me kull oleme??? Peale Taco Bellis kainenemist saime teada, et me oleme studio citys, mis on kovasti valele poole kui meid oleks pidanud toodama, ehk siis see taksojuht pani puitu. Kui me olime oma 2h jalle kondinud ja kell hakkas kohe 10 saama ja paike oli juba lagipahe, siis me kohtasime uhte hiinlast, kelle kaset uurisime ka , et kas me lahme ikka oiget teed. mille peale too vastas, et:"you should take a bus or go with car, its like 27 miles away""we dont have no money for that actually, we are walking""oh in that case you will be there... sometime tomorrow"... shitt.
Laksime siis edasi, ja lopuks hakkas magede vaheline kiirtee, ja me olime reaalselt sunnitud tatsama ulesmaga ja samal ajal ronides mooda maeseljakut, et mitte maanteele autodele ette jaada. Mingi hetk ma pakkusin valja, et kurat hakkame haaletama, peale 20 autot ja uhte tuupi, kes naitas mulle keskmist sorme, motlesime, et konnime parem edasi. Paike kuttis ikka raigelt, ning kui me olime oma 2h maanteel olnud, siis kuulsime mingit karjet autost, et:"almost there!!!" ... tehke ja nalja. Ja kaks minutit hiljem oli see sama naisterahvas meie juures, ja kusis, et:"guys, do you want a lift?" , millega me olime kohe nous, see oli nagu liialt hea juba. Tal oli ka veel kaks koera kaasas, kes olid vaga sobralikud, ma istusin taga koos koertega ja siis me soitsime West Hollywoodi suunas. Tema nimi oli Sandy, ning ta utles, et tal hakkas kahju meist ja otsustas meile kuuti anda. Me raakisime soidu ajal natuke Eestist ja selles hullust suutajast, kes tegutses veel ja poletas maju West Hollywoodis.
Sandy viis meid otse ukse ette ja me tanasime teda, ning andsime talle oma visiitkaarti. Siis me avastasime, et meil ei ole ju votit ja Karsen magab sees. Nii ma siis helistasin talle oma 10 korda, kuid ta magas sugavalt. Siis ma pakkusin valja, et kuna ma olen kainem, et ma lehan ronin ule aia ja murran peldiku kaudu sisse majja. Nii ma siis ronisin aknast sisse, ja oleks peaaegu peldikupotti kukkunud, kuid vedas. Laksin avasin ukse, ning siis sai Henri ka sisse. Me ei suutnud midagi teha, kui lihtsalt kukkusime magama. Kell oli siis 1 saamas paeval.

Loodan, et teie aastavahetus oli sama lahe kui meil!! :D