moned pildid

Murdsime sisse lauri telefoni ning avastasime moned pildid ning kuna piltide kvaliteet oli isegi suht ok siis saame mond pilti sheerida.

Esimene pilt on tehtud Beverly Hillsi magede otsast vaatega udusele LA-le!
Jargmised kaks on Breti ema rantsos.
Eelviimane on Soho house'i aknast vaatega oisele LA-le!
Ning viimane on novembri algusest, kui Bellaga koos stuudios olime ja sealset voimu vagistasime.

janes

janes.
humor nada delat.

http://www.youtube.com/watch?v=J0xmv3mvqVI

Henri

Paevas on liiga vahe tunde

Hjello!

Istun varahommikul printeri korval ning toodan visiitkaarte, kuna printeril on nuud varve ning saab ilusti voimalusest kinni haarata.

Eile toimus meie korteris vaikene joulupidu/sooming. Paeval kaisime lauriga valjas ning nautisime ilma, esimesed soojad joulud, esimesed joulud algamas macdonaldsi dollarimenuuga;) Poole peva pealt joudsime koju ning brett oli juba kupsetama hakanud. Aitasime tal vaaritada ning ka tube kaunistada. Koige huvitavam osa vaaritamisest oli Breti erilise retsepti taide viimine, ehk siis sain teha ollepurki mitmeid auke ning surusin selle ahjukana aanusesse... jah olen uhke enda ule. See peaks laskma ollel aegamisi imenduda kanasse ning peaks hoidma tibukese mahlase. Kana oli vist liiga mahlane, sest keskelt jai ta kahjuks tooreks ning ei oskagi hinnata, kas igasuguste asjade teatud kohtadesse toppimine on just kokakunsti imelisim relv.

Jouluroad tulid vagagi stiilsed ning Patricia oli teinud suurtes kogustes mehhiko toitu, mis oli uks vurtsisemaid, mida ma olen maitsnud.

Kinkisime Karsenile ja Bretile ise tehtud T-sargid. Breti omale kirjutasime : Gather your nuts, squirlfriend ning Karseni omale: Sounds like a sneaky historian! Kuna ta alati arvab, et kui me eesti keeles raagime, siis me teeme seda pigem selleparast et teised aru ei saaks, aga tglt ... on lihtsalt tuimalt mugavam :D

Kui koik olid lahkunud, siis vaatasime kolmekesi filmi, kuna film oli igav, siis brett laekus esimesena magama. Mina ronisin kulmkapi juurde ning ongitsesin peale seda valja tekiila ja materjali margaritade jaoks ning motlesin, et miks mitte joulude puhul moni klaas votta. Lauri piirdus paari klaasiga, kuna ta harjutas, mina aga taitsin ennast jouluroomuga.

Viimasel ajal oleme kitarri harjutamise taustaks vaadanud paris paraja portsu filme. Multitasking for the win. Tana vaatasime Black Swani ning see film jattis kuidagi vaga sugava mulje. Lauri utles, et kui ta seda eelmine kord vaatas, siis see ei tundunud talle nii hea voi ei mojunud nii palju, kuid ma arvan, et vahepealsed sundmused, olukorrad ning labielamised on tekitanud pigem rohkem aratundmisroomu.

oooukhei ... ulatan kaaride jarele ja loigun visiitkaarte, kuna printer lopetas. Kusjuures sellel printeril on ullatavalt hea biit, peab mainima.

Uks mote/kusimus ka... kui me siia tulime, siis kogesime esmakordselt reklaame youtube'i videode ees. Kas meil oli lihtsalt hea ajastus, voi Eestis need lisavideoklipid puuduvad?

adidas!

Holy awesomeness!

Saime ootamatu video ja ulimeeldiva ullatuse osaliseks!
eriti lahe... :)
Soovime seda lahedat joulusoovi koigiga jagada, sest joulud on ju ... jagamise ja andmise aeg! olgem andjad... :D

http://www.youtube.com/watch?v=FHoGbGRSGM0

Muhedaid joule teile!
Ja aitah veelkord koigile, kes videos end ilmutasid... :)
Oli muhe teid naha.
raudselt vaatame seda videot mitu korda ...

ok

punast paksu taati teile!

Henri( marju jaoks siis Hennu) ja Lauri

Merry Christmas!!!!

Oh seda kuradima joulu mollu.... asi mis meist laheb seekord kaarega mooda. Tanane paev oli omamoodi veetlev. Paeval, hmm... ausalt ma ei maletagi, et mida me peaval tegime, kuid ohtul laksime Trader Joes-se koos Henri, Bretti ja Karseniga. Todd meiega praegu ei ole, kuna ta veedab puhad Rosevillis, oma pere juures, awww. Aga nii kui me Traderisse sisse astusime, siis lihtsalt see rahvamass oli suht rank. Koik tegid neid klassikalisi viimase minuti oste, kaasaarvatud meie. Brettil on koik valja moeldud, et mida jouluks teha ja ostukorvi jargi vaadates, paistab asi vaga super tulema. Poes mangis nagu alati, klassikaline joulumuusika, mis on juba alates esimesest detsembrist igas poes. Tundub, et tegu oleks nagu uue seadusega, mis on vastuvoetud, et alates 1st detsembrist peab igas poes "Silent Night" mangima.
Kaisime ka veel Smart&Finali poes, mis oli Tradesist kohe uletee, et sealt veel uht teist haarata. Samal ajal kui Brett asju otsis, ajasime meie Karseniga juttu ning raakisime joululugudest, et millised meile meeldivad ja milliseid me vihkame. "Feliz Navidad" sai siis koige vahem haali kokku. Leti vahelt leidsime 1,75 liitrise Jack Danielsi ja seda koigest 30 dollari eest. Henri motles, et kui tagasi Eesti pinnale jouame, siis saame selle kaasa haarata ja nii Henri ja mina ja Paap saame maitse katte. Henri sonade kohaselt pidima jook jagatama nii, et koik jaaks nn purju... Paabule siis 1 liiter, Henrile 500ml ja mulle siis 250ml... mu suhe sellega on kuidagi vaga vahenoudlik.
Otsustasime, et lahme tana ohtul Yoghurtlandi, mis on lihtsalt maagiline koht. Mustikajuustu jogurt, prantsuse jogurt, maasika sokolaadi jogurt... pluss veel nn toppingud mis algavad kupsisepurust ja loppevad kummikarudega :D Igatahes, saime igati hea elamuse.
Ohtul otsustasime, et lahme Henriga varsket ohku puudma ja naudime tuledes ja joulumeeleolus Los Angelest. Tegime tiiru ja otsisime mingit vaidetavat parki, millest Henri oli mooda lainud ukskkord, seda kohta me ei leidnud ja ma kahtlen, et uks park saab lihtsat haihtuda, kuid unenagudes voivaad asjad toesti toelised tunduda. Voib olla jargmine kord leiame... pargi.
Me otsustasime see joulud teha midagi, mida me pole varem teinud. Lihtsalt saame oma sopradega siin kokku ja lahme linna peale joululaupaeval ja votame viimast, mis votta annab! Ei mingit toas istumist ja ohtusooki ja rahu.
Ma ei tea, et mitmendat korda ma seda juba kordan, aga ma sooviks teile koigile, kes meid siin sirvivad , et Haid Joule ja arge siis toiduga ulepingutage... jatke ruumi ka aastavahetuse jaoks. Oh seda ilusat jouluaega. Ukskoik kus ei viibiks, see on selline ilus traditsioon, kus voorad inimesed tanaval soovivad teile "Merry Christmas!!" ja inimesed naeratavad ja nad teavad, et kuuluvad kuhugi. Asi, mida me vist koik otsime, et kuhugi kuuluda. Otsige see koht ruttu ules ja Haid Joule meie peredele ja sopradele ja tuttavatele ja taiesti voorasetele inimestele ja valismaalastele, kes seda blogi sirvivad!

P.S kell on viis hommikul ja me ei ole veel magama lainud, vaid harjutame!

Peldiku aken!

Me aitasime tana Karsenil asju pakkida, sest ta kolib varsti uude kohta. Henri tahtis paeval Guitar Centerisse minna, et seal akuste mangida, sest viimased kaks paeva raakis ta, et tunneb puudust akustiliset kidrast. Ma jain koju, ja otsustasin, et kirjutan muusikat ja harjutan. Karsen joudis meie juurde umbes 5 labi. Raakis, et ta ta teenindas tana Samuel L. Jacksonit. Utles, et Jacksoni naine oli Karsenist vaimustuses, ning tahtis, et ainult tema teenindab neid. Raakisime natuke juttu Karseniga, ning siis helistas Karsen Henrile, et hakkame minema ja votame ta Guitar Centerist peale, mis asus Sunset Blvd-il. Meile ikka vaga lahedal tegelikult.
Enne ara minekut olin ma suht kindel, et votmed on Henri kaes ning ma ei teadnud, et kuidas me saame niimoodi ara minna. Karsen utles, et me saame maja seestpoolt lukku panna, siis motlesime, et proovime seda ja onneks nii saigi. Nii me siis soitsime Henrit peale votma, et peale seda kaime kiiresti kodust labi ja paneme ukse ikka korralikult kinni. Joudsime siis Guitar Centrei juurde ja ma huppasin autost valja, et Henrile vastu minna. Esimese asjana kusisin, et:"kas voti on sinu kaes", mille peale ta utles, et:"eee, ei ole, ma jatsin selle ju koju. Ma votsin telefoni kaasa ja jatsin votme sulle, maletad?""no me panime ukse lukku seestpoolt...""uhesonaga, voti on siis praegu toas ja majas sees...?", mille peale ma vastasin, et:"kurat, ma teadsin, et ma mingi sita keeran kokku"
Auto juurde joudse, utlesime Karsonile, et:"we definetly have to go back, because the key is inside the house, we have to break in and look it properly!""oh you are being too paranoid, nothings gonna happen""too paranoid...? well perhaps we got broken in?""fuck you, alright!" :D
Joudsime maja juurde, ning me otsustasime Henriga, et lahme siis peldiku aknast sisse, votame neet akna plaadid eest ara ja lahme sisse. Huppasime ule aia, et tahahoovi saada, ning votsime plaadid eest ara, mis on lihtsalt naeruvaarne, ning huppasime sisse ja votsime votme, mis ilutses ilusti kuradima laua peal. Seekord vedas. Karsen utles, et ta peab tankima ning soitsime kuhugile Santa Monica tanklasse ning siis avastasime meie , et meie kaart on koju jaanud, et me ei saa muidu Taco Belli minna. Nonii, peale tankimist, siis uuesti tagasi koju. Saime kaardi katte ning soitsime Karseni juurde. Ohtu oli juba suhteliselt kulm ja highway oli liiklus ummikus. See oli raigelt tuutu, kuid oma 20 minuti parast olime me Taco Bellis ja votsime oma tavalise taksi, ehk siis 5-layered beef burritos, kuid asendasime selle riisiga. Votsime tuimalt 8 burritot, neli juustu kastet ja raigelt barbeque kastet pluss veel 4 vett, ja meil laks kokku... ainult 13 dollarit, kahepeale. Lihtsalt ulihead asjad, eriti riisiga.
Laksime Karseni juurde, kus aitasime tal pakkida ning siis tagasi meie juurde.

Kell on 00:33 ja Henri juba magab voi vahemalt uritab magada, sest Brett kuulab muusikat ja sirvib ajalehte, ning ma kannatlikult ootan, et kuna ma saan elutoa endale, et lopuks harjutada, seniks aga loen online uudiseid. Sain just teada, et see manaja-ints vottis uue naise... huvitav ja, et preili Vanessa Hudghens kandis labipaistvaid hipi pukse... samuti... huvitav press tana. Mida ma ikka halan siin, uhesonaga, kordan ennast jalle, et haid puhi teile. Brett tahab punast kuuske tuppa tuua. Kus kurat kull selliseid saab?

Sunnipaev kokkuvottes!

Ma olen tahtnud blogi kirjutada juba mitu paeva, et natuke marku anda, et kuidas moodus mu sunnipaev, kuid ei ole siiamaani veel aega olnud ja kui aus olla , siis ei ole ka praegu, sest me peame varsti liikuma hakkama joulupeole, Bretti niinimetatud moeagentuuri joulupeole, mida korraldab Jed Root isiklikult.
Nuud siis asja juurde, ma loeks seda, et mu sunnipaev toimus kolmes osas. Alustan siis esimesest...
15 detsember ja kell on 6 hommikul ning ma ei ole veel magamama jaanud, sest ma olen suht elevil eesoleva photoshooti asjus, samal ajal kui koik magavad sugavat und, isegi Henri, kes kannatab pideva insomnia all. Ma lihtsalt istusin diivani peal ja kuulasin muusikat ning molgutasin motteid. Ma ei tea, und lihtsalt ei tulnud. Kell kuus pidi meil olema aratus, ning Brett palus, et ma ta kindlalt ules ajaks ja asjad autosse viiks. Paike hakkas juba vaikselt tousma ning ohk ja sinine taevas andis marku, et tana tuleb ilus paev. Kell kuus laksin Bretti tuppa loin ukse eest ning utlesin talle:"get your ass up, its 6 am, we have a shoot to go", ma olin taiesti kindel, et talle ei meeldi, et ma nii teen aga suva sellest ma tahtsin juba kiiresti minna pildistamisele, kus pidlistatakse ei kedagi muud kui Diora Bairdi. Ma ei oleks kunagi uskunud, et reaalselt on voimalus niimoodi kohtuda, siis miks mitte.
10 minuti parast ilmus oma toast valja Brett, kes kusis esimese asjana, et kus Todd on ja palus, et ma helistaks talle, siis ma helistasin talle 6 korda, kuid asi laks kogaeg automaatvastajasse. See ei ole kohe kindlasti hea mark, teades seda, et Todd on alati tapne olnud. Ainuke asi, mida me teadsime oli, see, et laks eile oma nn sobra poole oobima, kes on natuke selline nn armukade sell, meie eestlaste peale, ei tea et miks see pohjus on ainult.
Me pidime kohal olema kell 7:30 ja kell oli praegu 6:45. Brett mainis, et me peaks akki helistama Alexile, kelle juures ta oobis, siis me motlesime, et miks mitte, peab proovima. Lopuks labi tema telefoni saime Toddi katte, kes arkas kone peale. Ma kusisin, et:"did you know that we have a shoot where we had to go, like right now, so get up lets go", mille peale ta lihtsalt hakkas naerma. Brett teadis, et kus Alex elab ja see oli onneks suht lahedal meile, Beverly Hillsis. Sinna jai ka photoshooti asukoht, ehk siis Beverly Hiltoni hotellis, kus on ka filmitud selline legendaarne film nagu seda on "Breakfast at Tiffanys"
Lopuks kui joudsime Toddi juurde, siis me ootasime teda seal umbes 10 minutit ja ma motlesin, et ma lahen talle akki vastu, et oleks vahem segadust. Esimese asjana, mis ma talle utlesin, oli see, et:"oh wow, well in case you didnt know we have to be..." ma ei saanud isegi lauset lopetada kui ma sain vastu:"shut up!", mida ta utleb mulle igakord kui ta ei oska midagi muud vastu oelda.
Lopuks kui joudsime Beverly Hiltoni hotelli, siis see oli ikka luksuslik. Hiiglaslik Fuajee. Soitsime siis kogu riide arsenaliga, mis meil kaasas oli, ulesse 4 korrusele, tuba 356. Sisse astudes olid juba osad photoshooti inimesed kohal, nagu meigikunstnik, kaamera assisten ja siis meie. Minu ulesanne oli asjad ja riided kappi paigutada ja koos Toddiga saime asja korda, sest mul polnud orna aimugi, et kuidas need asjad kaivad, peale selle, et riidepuu peale. Mingi aja parast astus tuppa sisse uks roosades pukstes tuup, kellel oli kaasas kohver. Ta oli aaretult valju haalega ja inglise aksendiga tuup. Esimese asjana kui ta meid kolmekesi nagi seal seismas, siis ta utles oma inglise aksendiga, et :"oh fuck, you guys look like depeche mode! are you always working all together? i have to take a picture of you guys, when we end this fucking shoot, wheres Diora?", Diorat ennast veel seal ei olnud, kuid nagu ma aru sain, siis ta pidi varsti ilmuma. Nagu ma hiljem sain teada sain, oli tegemist Tony Kellyga, GQ British Magazinist, kes on siis tuntud fotograaf. Uks naljakas asi, mis mul veel meelde jai temast, oli see, et kui me ootasime juukse stilisti, Mitchi, siis ta utles, et :"I know where Mitch is, hes surfing all the time, he has his calipso back in his car all the time, always fucking surfing" ja seda koike koige kangemas inglise aksendis uldse. Lopuks kui Mitch uksest sisse tormas, siis Tony loi kasi kokku ja karjus valjult, et:"Fuck, Baywatch is here, alright!"
Mingi Hetke parast ilmus kohale ka Diora ise. Ta nagi vaga tagasihoidlik valja, sellised trenniriided seljas, ja ma ei oleks teda isegi ara tundud tanavapeal. Kui Mitch meid Diorale tutvustas, siis ta utles:"look at these guys, like fucking Depeche Mode, they look amazing!" mille peale Diora utles, et :"You are the most glamorous group of guys i have ever seen, i have to tweet about you!"... me vaatasime kolmekesi uksteisele otsa ja ei saanud aru, et vaga huvitav reaktsioon. Todd ka mainis, et ta ei saanud aru, et kust otsast me nii glamorous olime, olin nous :D selline natuke ebamugav tunne tekkis.
Peale photoshooti telliti hotelli tuppa hunnik pitsat ja muud head kraami, ning enne ara minekut sai head ja paremat maitstud.
Tagasisoites, kusisid Todd ja Brett, et kas ma tahaks Beverly Hillsi Departmentist labi kaia. Vahe ma teadsin, et tegu oli hoopis uhe luksuslikuma poega uldse, kus mul on olnud au kaia. See oli mitmekorruseline nn rikkurite kaubamaja, kus uks kuradima jakk maksis 18 tuhat dollarit... jep 18 tuhat dollarit, ja see nagi valja nagu mingi kaltsuka jakk. Ma ei hakanud seda puutumagi, voib olla kusitakse selle eest ka raha.
Mida ma veel markasin oli see, et seal kaubanduskeskuses eriti noori inimesi ei olnud, vaid sellised vanemad daamid, utleks et cougarid siis, kuid see eest vaga rikkad, vahemalt ostukorvi jargi vois seda oelda.
Nonii, sellega ma siis kirjeldasin teile neljapaeva, kuid liiguks edasi reede peale.
Kui aus olla, siis ma eriti ei maleta, et mis reedel tapselt toimus peale selle, et Brett mainis meile, et tana, ehk siis reedel, on video votted sellise bandi nagu "Living Things" jaoks, ehk siis Nikhil oli tahtnud, et me ka sinna tuleks, mis on hea mote, kuid me olime lubanud, et me saame tana kokku Mickiga, kel on viimane paev Soundcheckis tool olla, et lahme talle kulla, utleme talle tanusonad, ning viime talle Jack Danielsi, et ta on meid siiamaani aidanud ja ara kuulanud, ja see, et me lubasime talle seda juba kolmapaeval. Uhesonaga pidime Brettile ara utlema, ja... ta vottis seda kuidagi... vihaselt.
Peale Bretti lahkumist, umbes 6 labi hakkasime me siis Sunset Stripi poole liikuma, ja otsustasime poigata labi alkoholi poe, kus hankisime liitrise Jack Danielsi talle. Pean mainima, et see on esimene kord kui me kaime oma taskust raha valja, et alkot osta siin kohas.
Kui joudsime Soundchecki, siis seal olid Mick ja John, viiimane neist on siis koige parem vilistaja , keda ma ealse kuulnud olen. Ta reaalselt shredi vile... peal...? sessuhtes, et ma palusin tal vilistada Bachi fuugat D-minooris, ja ta.... reaalselt tegi seda.
Nonii, ja nuud tagasi teema juurde. Andsime Mickile kingi ule, mille peale ta vaga roomsaks muutus, ja pakkus meile ka uhe pitsi, ja siis hakkasime raakima legendaarsetest tuuri lugudest. Ta raakis uhe huvitava loo nimelt sellest, et vanasti oli neil raigelt kaklusi, nii enne kontserti kui peale kontserti, sest enamus pidas neid niioelda pedekateks, et nad riietusid niimoodi, ja siis kontserdi kaigus hakkasid juba valja kujunema , et millise tuubiga tana kakluseks laheb. Mick kirjeldas James Harti, ehk siis bandilauljat, kui sellise vihase temperamendiga tuupi , kes tombab peaga nakku sulle, kui sa tuled temaga molisema, et ta eriti ei oota.
Uks situatsioon oli siis kui toimus signing peale showd ja James oli seal merchboothis, ninguks tuup palus tal oma piletile siis autogrammi, ning James tegi seda ja tanas teda, et ta kontserdil kais, mille peale see tuup vottis selle pileti , mis ta Jamesilt tagasi sai, ning rebi selle pooleks, ning viskas talle nakku ning sulitas jargi, ning utles, et:"keep you shitty and faggot ass band ticket for yourself, faggot!", mille peale James utles, et:"im not gonna fight with you infront of all the fans here!", mille peale too tuup jatkas endiselt monitasmist koos oma paari sobraga. Kui band parast baari laks, siis James istus baarileti taga ja joi olut kui see sama tuup jalle valja ilmus ja hakkasid jalle "faggotid" ja "shitty band" lendama, mille peale James pooras selja ja joi edasi. Jargmine hetk valati Jamesile olut pahe, mille peale ta ringi keeras, ja kusis, et:"Did you just fucking pour beer on me?" ja see tuup ei joudnud vastatagi kui James teda headbuttis otse nakku, ning jargmine hetk oli see, et ta kakles uksinda 5 vastu, ja tampis nad koik sodiks. Mick utles, et seda kaklus osa ta ei nainud, sest ta oli sellest baarist kvartal allapoole, tatoveerimas. Utles, et jargmine hetk kui ta Jamesi nagi, siis tal olid hambajaljed naos, sellest headbuttimisest, samas tuup ise oli eriti onnelik, et paases niimoodi.
Mick raakis veel uhe huvitava jutu, et tal onnestus kohata ka Dimebagi enne tema mahalaskmist 2004ndal aastal. Nad olid just tuuril ja kuulsid, et Dimebag, koos oma uue bandi Damageplaniga, istuvad stripiklubis, ning siis nad liikusid oma bandiga sinna, ja ta utles, et ta oli suht narvis, et kohtub Dimebagiga. Aga tema sonade jargi oli Dimebag koige chillim tuup uldse. Ta kull ei teadnud, et kes on Eighteen Visions siis veel, kuid utles, et tulge kohe lauda, et joogid ja koik ohtu on minu arvelt. Ma usun, et Mick raakis aastast 2002 kui Damageplan oli veel teise nimega, ja ei olnud veel alustanud taies jous. Mick mainis Dimebagile, et nad on selles samas Guitar Worldis, kus tema on esikaanel, siis Dimebag utles, et:"bring the mag in ill sing it for you!" , mida Mick ka tegi, ning Dime kirjutas sinna, et:"Mick, Kill em All, with your band!", mis oli lahe, sest ta isegi ei teadnud nende bandist midagi. Siis ta kusis, et kas Mick teab nende uuest bandist midagi juba, mille peale Dime korraldas koik tuubid paaris valja, ja Dime autosse, et naidata Mickile uut demot. Mick kirjeldas seda niimoodi, et terve mass oli sisse surutud Dimei autosse ja Dime pani muusika pohja ja nad kuulasid koige uuemat demot Damageplani poolt, mis oli vaidetavalt isegi hevim kui Pantera! Micki sonades oli see eriti surr moment olnud ja see inspireeris teda ja muutis tema mottemaailma, et tahab olla sama nagu Dime on. Tuntud inimene, kes samas ei unusta kunagi, et kus ta parit on. Kuldsed sonad!
Siis minu oigel sunnipaevl, 17 dets. oli jallegi selline omamoodi ajaviitmine. Me teglt Henriga oleks hea meelega kuhugi valja lainud, kuid seda ei juhtunud, sest teised olid liialt vasinud pikast paevast. Nii siis Brett passis oma toas, ja Todd tuli meie juurde, ja otsustasime, et votame Bretti veinid ara ja tahistame sunnipaeva ja mangima lauamangu. Ma alguses keeldusin, sest ma ei salli lauamange, kuid motlesin, et olen team player seekord. Henri meisterdas kiiresti oma kuldsete katega valmis kaardid, ja me olime valmis mangima. Selle mangu nimi oli "King Cup" , ja see kulges vaga lobuselt ja veinirikkalt. Siis ma otsustasin, et kui keegi ei taha peole minna, siis ma teen ise mingi peo, ja siis hakkasin tubades ringi jooksma, ja votsin Bretti mingid voltsrelvad ja jooksin nendega ringi, ja koik arvasid, et ma olen tais, vaid lihtsalt heas tujus ja ma ei tahtnud nukrutseda, et me valja ei lahe. Toddi sober Alex helistas talle, ning Todd andis telefoni mulle, ning ma ajasin talle lolli juttu, ja loomulikult kui Alex Bretti juurde joudis, kusis, et mis narkot ma teinud olen, kuid keegi ei uritagi moista lihtsat moistust. Todd mainis ka mulle, et tal on vaga hea meel, et ma ei tee narkot, sest muidu oleks ma koige veidram ja hirmutavam inimene maailmas, kuid samas ka koige naljakam... et ma meenutavat Ozzyt talle. See huudnimi jargneb mulle igalepoole kuhu ma sisse ei laheks.
Miinnes siis ohtu juurde tagasi. Ma tombasin kostuumi selga, mis oli nagu hiiglaslik kombensioon, mis oli ameerika riigilipu varvides, ning huppasime koos Henriga aknast valja, Bretti toa aknast valja. Votsime need voltsrelvad valja, ning otsustasime paljajalu uurida, et mis meie tagahoovis toimub. Leidsime basseini :D mida varem ei olnud marganud. See peitis ennast pidevalt uhe suure aia taga, kuid ule aia vaadates, ei suutnud me ara imestada, et mis suur vassein sealt vastu vaatab. Motlesime, et kaime korrkas sees ara, kuid kuna tegemist oli voora territooriumi basseiniga ning akendest oli kuulda raakimist, siis ei tahtnud riskida, et meile politsei kutsutakse ja Henril ei ole seaduslikult oigust alkot juua.
Aaa muide, et 17 detsembri hommikul kui ma ules arkasin, siis ei olnud nagu mitte kedagi majas ja kumme minutit hiljem lendasid sisse Henri ja Todd, kes toid mulle Taco Belli, ja Todd tegi uhest tacost tordi ja kirjutas sinna sisse "Titty" ja siis ma pidin kuunlad ara puhuma oma eriti padjanaoga, mille ta ka siis roomsalt FBsse postitas. Aaa ja sain muidugi teada, et Henri soitis terve paev autoga, ja seda veel linnas, kus tal ei ole lube ja vahelejaamise korras saaks ta eriti raige sita kaela. Aga vedas. Ma mainin seda selleparast, et ma ei julgeks seda kohe kindlasti mitte teha. kuradi pahaperse selline!
Ma veetsin terve oma sunnipaeva rahulikult harjutades ja muusikat tehes, milline luksus. Sest sellist asja, et sul on terve paev enda paralt, ei juhtu kohe uldse mitte.

Igahtaes, ma kirjutasin seda kuradima blogi 2 paeva ja enne seda ma mainisin, et laksime Jed Rooti peole, kus oli open bar ja open catering. nuff said! koik olid roomsad!
ja ohtul uritas Brett Henrit vagistada, ja Henri jooksis poolpaljalt naabrite juurde, ja varsti mina jargi. Saime oma naabritega tuttavaks, lahedad inimesed.

tervisi teile ja kuradime Haid Puhi teile koigile!!!!

Flashback

Heeei

Vorpisin videoklippidest valmis sellise luhikese ulevaate maastikust ja monest seiklusest teisel paeval rantsos.

http://www.youtube.com/watch?v=vQFWHhBbz7k

Stay awesome!

Tsau

riis kanaga

Kirjutan, kuidas maitseb elu Hollywoodis... kuna viimane pannil tehtud ports kosutavat materjali oli riis kanaga, siis leidsin selle piisavalt heaks pealkirjaks olevat. Kas ma pole mitte geniaalne?

hah, lauri just kommenteeris, et ta saab varsti raudselt vanematelt kirja, et misasja see henri jalle kirjutab, ma ei saa mitte midagi aru! :D

Tana hommikul arkasin telefonikone peale ja minu suureks ullatuseks kutsuti mind lounale, kutsusin laurit ka kaasa, aga ta utles, et ta ei soovi tulla. Nagin parklas uhte eriti lahedat maasturit, sellist oldschool macguyveri stiilis jeepi, mis oli uleni roosaks varvitud ning mille istmetel ilutses hello kitty.

Tagasi joudes utles mulle lauri, et ma ei usu mis just juhtus ja luges mulle ette kirja, mille oli saatnud meile mick morris. Mick oli leidnud uhe laulja, kelle band enam ei funktsioneerinud. Lauri vahetas facebookis paar lauset ning James hakkas north hollywoodist meie poole soitma, et meiega kokku saada. Samal ajal sai lauri teada, et Brett ja Todd plaanisid pildistada/stiliseerida uhte kuulsat neidu, keda lauri teadis ning lauri kauples end pildistamisele kaasa. Muidugi juhul kui pildistamine toimub, sest koheselt kui lauri oli maininud, et oleks hullult lahe kaasa minna, siis toddi suhtumine muutus ja oli nagu "... ma ei tea, ta ei ole nuud nii kena ka... pealegi me just motlesime et peaks selle ara jatma." Mina haistan taaskord armukadeduse nooti ... :D

Kohtusime Jamesiga ja jutt oli muidugi ilus, vaated olid sarnased ja muidugi ei jaetud mainimata ka see, et ta oli paar aastat tagasi Tommy Lee juures superbowli vaadanud. Motlesin, et see koik kolab vaga hasti, koik tema vaidetavad plaanid, tema vaidetavad oskused ja koik sellega seonduv. vahemalt facebookis on ta vagagi aktiivne ja entusiastlik. ja hea mark on ka see, et ta soitis pool tundi selleks, et meiega kohtuda. Talle meeldisid meie demod vaga ning ta kirjutas enda facebooki seinale meist juba toredaid asju, eks nais mis edasi saab :D Kuulasime tema auto juures ka tema bandi demo, kus ta laulis. Ma loodan, et auto kolaritel oli lihtsalt halb kvaliteet. ja ta utles et tema vokaalid jaid masterdamata. Entusiasm ja kirg muusika vastu on head, sest nagu igauks meist, vajab ka tema veel palju tunde harjutades. Me ei olnud tema laulmisoskusest eriti lummatud, kui nuud nii oelda.

Tema auto oli vana maverick ... ikka vaga vana auto, mida ta kirjeldas kui piece of shit. mis minuarust oli awesomeass piece of shit!! varv oli paikesest pleekinud, samuti ka nahast katus. istmed olid vaikselt hakanud lohki minema ning selle auto kuju on igatahes silmatorkavam, kui mone muu masina siluett. http://bestcardesign.com/wp-content/uploads/2011/08/ford-maverick-history.jpg
Selline.

Koju joudes ning natukene taustauuringut tehes hakkas tuju langema, alates juba sellest ajast kui demo kuulsime ... lootsin vist kuidagi liiga palju, aga eks nais mis saab. Motlesin, et natukene lisaund teeb tuju paremaks ning peale paari tunnist uinakut, laksin jooksma lahedal asuvale avalikule pesapalli staadionile, et motteid mujale saada. Staadionil kohtasin uhte tuupi, Rayd, kes on teatrinaitleja ning on 7 aastat juba sellega tegelenud. Jaime moneks ajaks vestlema.
Muide, kas te teadsite, et eelmisel nadalal, mitte kaugel sellest kohast kus me elame, Santa Monica tanaval toimus uks tulistamine. Uks mees tulistas suvaliselt, ilma igasuguse motiivita inimesi. Ta tabas kolme inimest. Kaks neist jaid ellu ning uks suri. See kes suri oli selle mehe uks parimaid sopru ning ta raakis juhtunust lahemalt, et tema sobral oli harjumus autosse istudes alati telefoniga raakida ning tal olid alati korvaklapid korvas. Ta oli tulnud pangast, istunud autosse ning mees relvaga oli joudnud akna juurde ning kuna ta ei olnud umbritsevast eriti teadlik ning ei osanud midagi oodata, oli relvaga mehel lihtne teda tulistada, kolm korda... pahe.
Arstid kutsusid esile kooma, sest aju oli liiga turses, et operatsiooni sooritada. kolm paeva hiljem kui aju siserohk oli langenud, siis avastasid arstid, et tema aju on juba surnud. Ning lulitasid valja masinad, mis teda elus hoidsid.
Vaga paljudel inimestel on oma lugu ning seda on huvitav kuulata, muidugi koik lood ei ole alati ilusad ja head. Peale selliseid vestlusi voi sundmusi on alati huvitav vaadata tagasi ka enda elule ja moelda, et mis on Sulle oluline ja mis mitte, kas vaikesed mured on endiselt nii suured? Tihti void leida, et elu on ikka enam kui okei ning kui millegi poole liikuda, siis hoolimata sellest, et ei pruugi kohale jouda, on teekond alati varvikirev ning taitsa nauditav, hoolimata millest iganes.
Aga me raakisime ka muudest asjadest, mis oli muhe.

Ohtul tuli Lauril huvitav plaan, et miks mitte uurida, kuidas sellele tuubile istuks bassi mangimine. Taaskord jatkab lauri bassistide vorpimist, sest maailmas on haid bassiste liiga vahe! Ma kujutaks ette juba selle tuubi nagu, kui Lauri selle jutu ules votaks. ma isegi ei tea mis kontekstis see oleks, aga see oleks huvitav. :D

Pealegi me ei maininud talle, et me peame kuu aja parast LA-st lahkuma. Kuid kui me tunneme et asi on oige, siis oleme valmis kas voi suurema summa raha kelleltki laenu votma, sest me usume endisse. Pealegi, see on alles tulevik, sest kuu ajaga voib juhtuda paris palju. Me oleme moelnud erinevaid variante, et kuidas kaituda ja mida teha kui juhtuks uks voi teine asi, on hea olla valmis, kuid ei tasu matta ennast tulevikku, sest seda oodates voib moni eriti lahe hetk kaotsi minna...

Tervitame teid Lauriga!
Olge muhedad.

P.S. kuna me saime endale nuud lapaka, siis saan lisada tanupuhade aegset videomaterjali ... peagi.

Täiendav informatsioon

Eilne blogipostitus oli suur ports juttu, millest on raske midagi asjalikku välja lugeda, kuid ometigi oli see kuskil seal sees. Igatahes mulle tundub, et sarnasest jutust peame meie üritama iga päev aru saada :D loeme välja seda, mida me tahame lugeda või kuidas me arvame asju olevat, kuid see mis on tegelikkus see on hoopis omamoodi:)

Postituse esimeses osas viitasin sellele, et kõik kellega me kontakteerume, ütlevad, et me oleme õiges kohas ja see on linn kus asjad juhtuvad ja kui kuuldakse meie demo, siis öeldakse, et see on sitaks hea ja lubatakse kas hunnik asju kokku või siis öeldakse: See mis te teete on erakordne ja teil on vaja kedagi erakordset teie bändi ja ma kardan, et ma ei veaks välja". Seega tundub ju lihtne .. See idee... Et idee poolest muusika on hea, meelidb inimestele, oleme õiges kohas, aga ometigi on raske otsida ja selle asemel, et jõuda sobivate muusikuteni, peame ujuma läbi suure kontaktimere.
Mis jällegi ei tähenda seda, et me oleksime omadega eksinud v lootust kaotama, asjad on omamoodi endised, kuigi igapäev muutub midagi.

Sõnumitele reageerimise koha pealt, mees kes mulle sünnipäeval kogu baariskäigu välja tegi, lubas ka kontakteeruda oma parimate sõpradega bändist ja mond neile tutvutsada, et ma saaksin neile rütmi mängida ja võibolla raha teenida, siis isegi selleks et sõnumile vastata läheb 5 päeva. Mis on ilmselge vihje sellele, et see suhkruvatt aka magus jutt, ei täida kõhtu.

Kusjuures sünnipäeval, ei kulutanud me Lauriga ühtegi dollarit, joogid tehti mulle vähemalt välja ning kui olime ka baaris, kus laval olevatele neidudele pidi raha loopima, siis ka selle raha andis meile nikhil. Millest pool mulle taskusse jäi, ehk siis sain paari dollariga kasumisse isegi:D ükski väljaskäimine pole olnud mõtlematu raha kulutamine ning enamasti tiksume ilma jookideta vaid lihtsalt seltskonnas juhul kui meile just jooke välja ei tehta.

T särgipoes kohtasime 18 visionsi bassisti Mick Morrist, kes alguses meisse ükskõikselt suhtus, kuid peale seda kui me piisavalt pealetükkivalt lõpuks oma demo talle lasime, siis tema toon kojeselt muutus ja talle meeldis demo väga, võttis meidpalju tõsisemalt ning lubas... Sõna otseses mõttes lubas... Et edastab selle enda ülemusele kes on mänedžer, kuid ta ei saa midagi lubada, sest see tüüp on tiheda graafikuga ning pole palju mida mick saaks teha, aga ütles, et oma osa teeb ära. Mis oli muhe. Edasi läksime tasuta kontserdile the Roxy's. Kus esimene bänd sakkis, teine aga taastas meie usku rock muusikasse. Vokalistideks olid kaks endist playboy tv neidu, kelle lavaline olek sisaldas rohkem kerasid kui ükski teine kontsert mida me siin näinud oleme. Ja need screamid, mida üks neist kuuldavale lasi olid lihtsalt uskumatud. Kuulasime kojujõudes selle bändi intervjuusid ning üks nais vokalistidest, Carla, kes võeti bändi, kuna ta oli hot ning eelmine liige oli narkosõltlane ja visati välja, ütles, et teda ajab kohalik suhtumine vihale, kus igateine tüüp on rokkstaar, kuid elab kellegi teise diivanil ja tegelikult ei oska midagi enamat kui rääkida.
Mõtlesime, et shit, irooniline, et meie olukord palju ei erine... Aga eks me peame lihtsalt enda staatust parandama ja muusikaga tõestama ennast. :D

See kui ma jahusin eilses postituses tervest lõunasöögist, bändist ja hallitanud valge pulbriga joogist, siis vihjasin sellele, et osasid liikmeidleiaks küll, kuidpaljud on narkosõltlased või stonerid. Lisaks jahusin ka sellest, et muusikuid leiaks, kuid MI toodab niiöelda sessioonimuusikuid, kes pikemaks ajaks bändi maanduda ei soovi, kuid ainult iga kohtumise eest raha küsivad... Plaan missugune:)

Kuid meie jätkame!

On viidatud sellele, et meie plaan oli naiivne ning sinisilmne ja et me lootsime liiga palju, kuid samal ajal kui meie tunneme, et oleme saavutanud päris palju, olgugi, et see teistele võibolla nii palju ei tundu, siis kas pole sinisilmsed mitte teised :)

Rõhutan veelkord, et oleme tänulikud oma vanematele, keda meie siinolek rahaliselt koormab ja kes meid toetavad. Oleme tänulikud ka sõprade toetuse eest, mis vägagi soe ja meeldiv on.

Ostsime täna uue laptopi, et me saaks viimase loo idee kirja panna ning kui ka väljas kitarri mängisin, siis naabermajas elav audio engineer ulatas mulle visiitkaardi ja ütles, et kui ma kunagi midagi salvestada tahan, siis annaks teada, muidugi rahasumma eest. Seega üritame siin olles veel võimalikult palju ära teha ja miski pole veel lõppenud, kõik alles algab!

Henri

Hilisöinekellonpoolnelipostitus

Elu on läinud edasi, päevad veerevad ja meie tiksume kaasa nagu vaaterattal nähes endi ümber lahedaid atraktsioone, kuid vaaterattalt maha tulles, kaome massi ja ei oska enam suunda hoida ning läbi trügimine on ports tegevust. Küünarnukkide... Jalgade ja vahel ka leebe viisakusega möödume inimesest inimeseni ning tee peal kohtume uusi inimesi, kes lubavad, võibolla isegi et midagi kätte ulatavad, kuid see osutub suht puhtaks rämpsuks, mis on võibolla kaunistatud, sõnumitele reageeritakse alles siis kui vaaterattal juba 5 tiiru tehtud ja lubadus võimendub iga korraga ning tundub nagu oleks kaugusest näidatud inimese peale, kes seisis sinu kõrval, kuigi sina tundsid end puudutatuna ja lõpuks tuleb välja, et kui tuleks hetk mõneks võimaluseks, on Sinu ühepäeva pilet läbi ja pead lõbustuspargist lahkuma. ( need on need pikad laused mida min kirjandusõpetaja vihkas) Mugistame lubadusi nagu suhkruvatti, mis on magusad, kuid ammugi ei täida nad kõhtu ning peame ise kodus burkse vorpima hakkama, kuid selleks on vaja pliiti ja muid kokandus vahendeid. Ja pealegi, kui on valmis küpsetatud priske burks, siis see hakkab jahtuma ja ning süüakse ära, aga kui keegi seda aktsiooni ei jäädvusta, siis oli see burks sama hea, kui ükskõik mis muu lubadus sest on vaja kedagi, kes selle jäädvustaks, sest kõik oleme me ju kuulnud : mu ema teeb lihtsalt parimaid pannkooke/jõhvikamoosi/magushaput kana... Kuid maitsta ju ei saa ja võrdlus pole ka.
Leidsime kellegi, kes maitseks meie burksi ja näeb seda 18 kordselt, kuid ka tema saab retsepti kokkadele ainult soovitada, mis ei tähenda, et nad seda küpsetaks ja veel vähem leiab see oma tee menüüni. Ja mis on burks, ilma külma coca colata... Vedelik, kogu toitumise alus... Burksi nosimata saab kuid, kuid ilma joomata ... Ja joogi maitse määrab ära nii palju... Ning kui mahl sisaldab juba alkoholi või peale hakkab tekkima pulbrilaadne hallitusesegu ja kisub roheliselt kasvama, siis on see jook omadega metsas.
Pooltühja kõhuga neid friikartuleid, kastet ja jooki otsides, võib kõht tühjemaks minna, maitsemeel tuhmuda ning tekib tunne, et kas ei peaks mitte leppima ainult selle joogiga, mis sulle koju tuuakse, kuid kojutoomine maksab. Ma ei ütle, et jook ise ei maksaks, kuid ainult lonksu eest maksta oleks ka nigel, sest tuleb mõelda ka selle peale, et peagi tekib jälle janu ja siis oleks jook juba parem refilliga.
Otsides, võib kohata kõrvallauas kedagi järamas oma täiskomplekti ning kokasaadet püstitamas, kuid tema lauas on juba koht broneeritud.
Ja kui mõelda kodusele toidule, siis siin sellest söönuks ei saaks. Sellel taldrikul on midagi muud ning ju siis jahivad seda ka need näljased silmad, kes elust tähendust, mõistmist või emotsioone otsivad.

Kirjeldasin viimase aja sündmusi. Nii nagu igast jutust mida keegi räägib, saame me aru erinevalt kuna meie jaoks on igal asjal omane tähendus, siis nii ka selle kirjeldusega möödunud päevadest. Mina rääkisin, Los Angelest, ilusast visioonist ning samal ajal ka tegelikkusest.
Aga ... Ajasin samal ajal ka palju sitta, mis tundub hea ... Sest meile kõigile meeldib toit, me vajame seda... Kuid mis tegelikult selle suure jutu, lõbustusparkide ja suhkruvati taga on ja kas meil tegelikult üldse on burger mida pakkuda või elame me oma unistusi pelgalt kellegi teise diivanil ilusa reklaamplakatiga, viitamata kärssanud kotletile ja hallitanud saiadele.

Idee poolest rääkisin ma palju, kuid mis sellest jutust nüüd nii väga kasu oli, mis oli viisakus ja mis tühi jutt ja mida ma tegelikult siis ära tegin? Jaaa... Kas kõht on täis?
No proovi siis seda sitta seedida.


Öine post... Poolast. Kui kuskilt astub välja mõni Savimees, siis saaks ta selle kõik kustutada lakieemaldajaga ... Aga lasku käia, sest toimeaineid on rohkem kui üks ning kihisevat naeru tuleb sellest reaktsioonist kindlasti. Lakk võib saada eemaldatud, kuid pinda kaitstakse all teise lakiga ja kui juhtub olema midagi läbiproovitut ja traditsioonide rohket, kuid see eest endiselt kuldset, siis võib olla ka see... :D

Muhe!
Kas olulisem oli info, mida andsin või see et pakkusin lugemist, ajaviidet, kus ootasite lahendust, mida kúll ei tulnud... Aga omamoodi on ju lõbus?

Soovitan lugeda öösel, pimedas, ilma muusikata, undava läpakaventilaatori või müriseva protsessoriga.

Tervitan Teid enda ja Lauri eest!

P.S Suur aitäh Dimale!!!
Kuna ma ei jaganud enne detailset infot siis ei jaga praegu ka, kuid .... Kuid te saate teada varem või hiljem ning te teate, et Dima on awesome. Vot.

Photoshoot!

Jaaaa Täna tuleb kohe kaks blogipostitust!

Eile käisime Bretiga juuksuris kaasas ja kohtusme ka selles salongis kus Bobby töötas eesti juurdega neidu, kelle nimi oli Juli. Tema eestikeel oli natukeme roostes, kuid täitsa arusaadav ja ta oli väga elevil kohates Eestlasi. Sai üle pika aja rääkida Eesti keeles. Sõbralik neiu oli. Õhtupoole käisime väljas Eliase ja tema sõbra Nick'iga, kes on kohalik meesmodell. Täitsa sõbralik ja lahe tüüp.
Õhtul läksime sunset stripile ühte Tsärgipoodi kus olime kohanud ühte bassisti nimega Gabe ja Mick Morrist, kes on selle koha omanik... Ja kes ei tea, siis oli ta ka bassimees bändis nimega 18 visions.. Mina ei teadnud... Lauri tundis ta ära ja sai temaga isegi jutu peale ja nüüd ilutseb tema facebooki sõbralistis Mick Morris ning me tahtsime eile sinna tagasi minna ja küsida, mida ta demodest arvas. Kuid teda ei olnud seal. Seal olid aga tüüp nimega Blaire, kes oli õppinud audio engineeringut MI's ja kellele meeldisid meie demod väga ja üks professionaane/ maailma parim vilistaja, kes teadis eestit koorilaulu ja ilusate naiste poolest ning ta oskas peast vilistada mozarti pea kõiki heliteoseid ja täiestipuhtalt. Kõlas nagu keegi mängiks flööti. :D tema nimi oli John Ross... Mis tuletab meelde, et pidingi ta facebookist üles otsima. Ma rääkisin rohkem blaire'ga ning lauri john'iga. Saime infot juurde jälle ja kogemusi jagada. Blaire oli olnud ka vokalist ühes bändis, kuid ta ütles, et me vajame tüüpe, kes on sama erakordsed, kui meie ja et ta on lihtsalt aus meie vastu ja ei hakka sellepärast isegi midagi kokku valetama meile. Saime rohkem teadaka MI kohta ja selle kohta kuidas seal asjad käivad. Kui tagaruumist tuli Gabe, bassimees, kellel meist ilmselgelt suva oli, siis oli hea kuulda kuidas Blaire ütles talle, et ou need tüübid kirjutavad sama head kraami nagu sevenfold, kuid see on veel rohke, hardcore! Gabe oli korraks nagu .. Päriselt ? ... Ja ükskõikne nägu jätkus.

Kõndisime tund aega Taco Belli ning koheselt tund aega tagasi, sest krediitkaart oli jäänud lauri teiste pükste taskusse.
Seega eilse päeva jooksul sõime ühe korra. Nagu ka täna ... Ühe korra... Kahtlen et teine ka tuleb :D

Lühikene eilse kokkuvõte seljataga...
Ning tänane päev hakkas minu jaoks kell 5 hommikul ... Kui ma ärkasin üles peale ebameeldivat unenägu ning tundsin, et silm valutab... Läksin vannituppa ja mu nägu nägi välja selline: o.-
Üks silm oli parajalt paistes ning ma eiosanud muud teha kui lihtsalt ühte aaloet sisaldavad kreemi peale mäkerdada... Niimoodi et ma seda ka endale silma ajasin, mis kipitas. Langesin masendusse tagasi ning järgmisest ebameeldivast unest ärkasin kell kaheksa, kui kuulsin igahommikust koputust uksele( tavaliselt on ukse taga postitöötaja fed exist, kes on vist juba iga minu aluspesu paariga tuttav, või siis Karsen ja Todd) Todd tuli varakult kohale. Peagi jõudis kohale Kelby, kes on bretti intern/abiline/kaasdisainer. Ta on sõbralik ja muhe tüüp, hetk tagasi rääkis Lauri temaga pikalt sarimõrvaritest... On ju sõbralik :)

Andsime Dušile valu, mäkerdasin silma veel geeliga, lootes et läheb paremaks... Ja kusjuures läkski :)
Ootasime korteris ühte tantsijat, kes hilines kõigest tund aega. Tema nimi on Luke, ta on täitsa osav ja ta tegeles iluvõimlemisega kümme aastat, kuni ta oli 14 ja murdis oma selgroo :/ todd noris tema kallal hilinemise pärast ja terve autosõidu käis selline in your face catfight :D

Photoshoot toimus kesklinnas, Olive ja 4th streeti nurgal asuva parkla juures. Photoshooti peategelane oli üks hollandi modell ( keskealine juba) ning fotograafiduo Petrovsky and Ramone olid teispool kaameraid oma tiimiga.
http://www.petrovskyramone.com/

Kusjuures Petrovsky ja Ramone olid Bretile öelnud et nad tahavad ka just meid sinna photoshoodile... Peale seda kui olime nendega kohtunud paar korda. Mis on väga lahe, jäime neile meelde.

Igatahes fotoläätsel säras täna kõige rohkem hollandi naismodell kelle nime kirjapilti ma ... Ma ... I dont even ... Aga kõlas nagu "hannlore"

Ja siis taustatantsijad :Brett, Todd, Luke, Kelby ja ... Jaaa ... Lauri ja mina :D praegu sõna tantsijad kohta ilmselt mõned minu lähedasemad sõbrad itsitavad pihku ... Khkm ...lauli ... Khkm ... Aga :D saime isegi okilt hakkama ... Liikusime vähemalt õiges suunas ja lõpuks hakkasid liigutused isegi meelde jääma.
(ma tean praegu Lauli mõtleb, et see on alusetu süüdistus ... Aga kui nüüd aus olla ... Siis ongi ... Mis selles siis halba on:)
Kohapeal riietas/stiliseeris Brett meid kohalikeks ärimeesteks/ inimesteks tänaval, kes olid justkontoritest tulnud... Lauri nägi enda mantliga vägagi kohaliku sheffi advokaadi moodi välja ... Kuid mina eiolnud kohe mitte ärimehe moodi vaid ma olin nahktagisja puha ... :D sama mida kandsin sünnipäeval, kuid seekordpikema särgi ja ilma meestestringideta. ( high five! )

Kuna päike hakkas kõrghoonete taha loojuma jooksime tänavalt tänavale valgustust taga ajades, mida fotograafide assistent peegliga hollandi modelli peale suunas.

Nii nagu eilse blogipostituse lõpuski, siis ka täna ei saa ma Lauri erakordsust välja toomata. Teemal, millega enamus teda kohanud naislugejaid tõenäoliselt juba kursis on:
Kui photoshoot lõppemas oli, siis üks petrovsky ja ramone'i meeskonnast, kes oli ka tantsinud thrilleri muusikavideos ( ei ... Mitte mingi bollywoodi asi ... Vaid ikka päris :D ) ja kes töötas ka modelliagentuuri Next scoudina, kutsus Lauri ja Luke'i eemale, tegi neist paar pilti ning küsis kontakte ja ütles, et ta edastab info ja kui agentuur on huvitatud, siis nendega võetakse ühendust. Mis on päris lahe.
Kuid ... Lubadused lubadused ...
Aga kes teab :)

Edasi käisime taco bellis, kus on imehead toidud... Jaaa väga soodsad. Saime kumbki 5 dollari eest paar burritot, natchosid ja kastmeid. Mis on kohaliku toidu kohta sitaks soodne ... Ausalt. Alguses, kui me soodsamaid kohti ei teadnud, läks meil kummalgi 10 dollarit. Salakaval maa see siin :D aga jah ... Taco bell on täitsa hea ... Ja maitses ka väga hästi.

Seoses toiduga, oleme kokkuhoidlikud olnud. Eile sõime ühe korra ... Täna .. Ka ühe korra.
Üleeile Brett ja Todd küsisid, et kuidas ma nii hästi vormis püsin, et kas ma teen salaja nurgataga trenni? Kuid pikad kõnnakud ja vähene toitumine hoiavad asjad kontrolli all :D mis ei ole küll tervislik, kuid kui naaber enda bioloogia projekti jaoks vererõhku mõõtmas käis mingi 3 nädalat tagasi, siis ma jätsin kohvi joomise maha, sest vererõhk oli 139/85 ... Mis on peaaegu probleem :D
Kuid alati peab veel võitlema ka stressi, unetuse ja seljavaluga. Seega igav ei hakka :)

Kuid pildistamine oli V magazine'i jaoks, mis on siin poolkeral suht suur asi. Seega see ja veel posu saadetud kirju teevad tänase päeva võibolla ennast õigustavalt kordasaadetuks.

I am not Ray William Johnson, but We met T-flesh in seveneleven one day.
This makes no sense but is true.

Luke jagas loetud aforisme autosõidu ajal ning: blogging is not literature, it's like graffity with punctuation.

Brett vaatas just hägust videoklippi sellest kuidas me jooksmas käisime. Teine parema kvaliteediga videoklipp, mille me tema kaamerast kõrvaldasime oli peidetud kaustades minu läpakas... Seega see mälestus ongi hägune.

Nägime cobuse facebookis ka klippi tema autogrammi jagamisest, kus polnudki niipalju inimesi ... Me oleks saanud teda hõlpsasti veenda seal mõnda aega... Või juttu ajada. Kuid kuhu ei läinud sinna ei läinud...
Samal ajal kaevasin craigslistis kuulutusi... Mille peale blaire ütles T särgipoes : ... HaHa... Craigslist... I can't even describe that place... I gave up on that a long time ago since it's mostly bullshit...

Aga nagu marju lubas ... Siis me kaevame läbi selle suure sõnnikukuhja, et leida väikest poni... Kes selle suure portsu mahapani... Kuskil peab ta ju olema... Ning mida rohkem on sitta ... Seda suurem on ka poni!
( reference : üks youtube video mingi loengu kohta, mida ma paar kuud tagasi kõikide seinale spammisin, kuid mille nime ma enam ei mäleta)

Vot.

Hetkel steve jobsi leiutusi hõõrumas Henri ning kaasratsanik Lauri.
(ei see ei olnud peenise nali... Vihjasin ipadile...)

Olge muhedad!

( ja allpool on ka tänane teine postitus... Tootsin kaks ... Igaksjuhuks mainin)

Seltskonnamäng.

Olete Te kunagi mänginud MASH-i? (mansion, apartment, shack, house) ( eestikeeles, mõis korter urgas maja.. Ehk mkum:)

See mäng ennustqb teie tulevikku. Päris tõsiselt.
Kahjuks.

Minu tulevik sakkis. Lauril vedas...

Juhised:

Hangi posu inimesi... Minmaalselt kaks.
Tubli!
Hangi kirjutusvahend( pastakas, harilik, marker, veri ja sõrm midaiganes) ning kirjutuspind... Näiteks paber.
Paberilehele tuleb kõigepeqlt kirjutada M A S H .
Selle järele
1. Abikaasa
Kolm varianti
2. Auto
Kolm varianti
3. Kus(riik)
Jällegi kolm varianti
4. Töökoht
Neli varianti... Haa tüng...ikka kolm
5. Palk(aastane)
...
6. Lemmikloom
.
7. Surm, kuidas sured..
.
8. Ja lapsed
Mitu
Ja muidugi võib asju lisada eemldada.

Siis üks hakkab tegema spiraali ja teine peab ütlema stop.
Loetakse kokku mitu joont on diagonaalis läbi selle spiraali ja saadakse number. Oletame 5
Ja siis hakatakse pihta ja eemaldatakse variante... Iga 5. Antud juhul ... Niimoodi ringi ratast kuni igas kategoorias jääb alles 1 variant.

Minu tulevik:
Ma elan eestis ühes urkas, koos oma abikaasa brett baileyga. Ma töötan gay pornstarina, minu palgaks on 6200 dollarit aastas ja sõidan audi r8ga. Minu lemmikloomaks on meie praeguste naabrite endine kass ning ma suren uppudes ja jätan endast maha 12 last.

Miu tulevik oli kõige tumedam...

:D

Aga mängida oli lõbus.

Sünnipäev

Tsau!

Olen kgunud aastaid juba kakskümmend, mis on kohe täitsa juubel.

Kuid Alustuseks olen pettunud youtube's, et igasugune heliteose lisamile, kas või lihtsalt fotodele koheselt seaduserikkumine ning kopeerimine on ja eemaldada tuleb. Seetõttu ei näinud ma videotervitust mille mu ema mulle kõikide tervitustega koostas.

Sünnipäeva hommku äratus oli päris rutakas, sest juuksur Bobby Elliot, keda kohtasime Bella videoshootil kunagi ammu, pakkus meile juukselõikust, mille eest tänutäheks kinkisime talle veini. Üks tema klientidest oli eile ära öelnud ning ta küsis, kas me saaksime varem tulla, siis ta saaks meid mõlemaid järjest lõigata(eelnev graafik oli lauri kell 11 ja mina kell kolm) Kiirustades voodist välja ning asusime teele. Hetkel kui Lauri veel riietus, siis helises telefon ja meeshääl küsis:
Hi, Is henri there?
Hello, its me!?
So henri is not there?
No this is me, henri speaking!
Aa tsau henri, paap siin, palju õnne!
Mis oli väga meeldiv üllatus ning lõi naeratuse näole. Kuigi sellest hoolimata pidime me kiirustama ning kuidagi oli vaja Lauri vannitoast kiiremini välja saada ja tüütu olla, seega tähelepanu hajus. Kui lõpuks liikuma saime siis kiirel sammul kõndides, saime paabuga kordamööda juttu aetud ning lõpuks ta ütles, et hiljem helistab ta tagasi ning siis ma saan ka mõnede teistega rääkida, kui ta õhtul Lauli juurde läheb. Woot!

Viimaseid kvartaleid läbisime joostes ning jõudsime mõne minutilise hilinemisega( see oli ikka reaalselt pikk maa! ).

Juuksurisalong asus Melrose avenue'l ja nägi välja täpselt selline: http://www.galvinbenjamin.com/#1
Atmosfäär oli väga viisakas ning peatselt tervitas meid vastuvõtu laua juurest edasi minnes ka Bobby ise. Bobby on tegelenud juustehoolduse ja lõikamisega juba 18 aastasest saadik, ehk siis viimased 10 aastat. Bobby oli väga sõbralik ja pakkus meile vett või muud karastavat jooki, kuid peale kiirustamist, oli isu ikkagi tavalise vee järele:) Bobby on väga muhe juuksur ning temaga oli meeldiv rääkida. Vestluse käigus mainis Bobby, et eelmisel nädalal, lõikas ta Rosie Huntington Wiley juukseid, ( ma pole kindel kas ma kirjutasin nime õigesti) kes mängis naispeaosa viimases Transformerite filmis. Bobby lisas et tegemist on tõsiselt seksapiilse neiuga, kelle iga liigutus või žest lihtsalt kuidagi nii graatsiline/ilus/ kuum/ armas oli. Nii ahvatlev kui see neiu ka ei tundu, siis enne sihtmärgi seadmist peab silmas pidama, et tegemist on Jason Stathami tüdruksõbraga ning aktsioon võiks olla iseenda tervise huvides pigem konfliktivaene:D

Kuna varasemalt on minu kohevate soengute eest vastutav olnud minu ema, khkm ... Erajuuksur... Olgem professionaalsed ikkagi, siis esimest korda päris juuksurisse sattuda just west Hollywoodis sellises mainekas salongis, on... Lahe :)
Hoolimata sellest, et Steneli lootis, et ma naasen juuksuri juures mohawki või mõne muu ekstreemse välimusega, nägin ma ikkagi päris mina välja. Aga kokkuvõttes võib öelda, et Bobby on väga chill ja osav tüüp:)

Tagasi kõndides sain kontakti Paabu, Lauli ja Annikaga. Kahjuks Mariliis ja Miki olid jõudnud seltskonnast juba lahkuda, kuna meil läks juuksuris paras ports aega. Oli tore üle pika aja kuulda sõprade häält ja natukene otsesemalt suhelda kui kirja teel saaks :) Kui Lauli küsis, kuidas mul läheb, siis esimese paari minutiga suutsin ta panna naerdes ütlema: mine perse! Ja ta loovutas telefoni Annikale... Oh ... I still got it :D

Kojukõndides hoidsin sammu kiiremana, kuigi Lauri samal ajal t särgipoodidesse sisse astus. Mis olid tõesti väga lahedad, kuid ma olin lubanud stenelile teatud kellaajaks skype'i sattuda ning tunnike oli juba hilinemist. Kodus ootasid meid ees Brett, Todd ja Edward, kes on meesmodell, kuid kes näeb piltidel naiseks riietatuna väga ilus välja ... Ausalt, kui ei teaks siis petaks ära :D Ronisin ipadiga tänavale ning alustasin vestlust Steneliga ja ausalt, Eesti tüdrukute ilu ei jää kohe kindlasti siinsetele alla. Laiemaks tõestuseks võib olla ka terve posu Eesti supermodelle, kes maailmas ilma teevd hetkel. Uskuge mind, neid on tõesti päris palju! Ma ei tea kas asi oli selles, et ma polnud teda pikka aega näinud, aga ma lihtsalt vaatasin naelutatult seda skype'i akent ning ei osanud midagi tabavat öelda ja naeratasin lolli näoga vastu:)

Kuna Steneli enda arvuti kannatas toiteprobleemide käes, oli ta sunnitud leidma alternatiivse lahenduse ning nad olid külas oma peretuttavatel. Siin kohal soovikski vabandada noormehe ees kelle toas asus arvuti ning keda me takistasime rahulikult magama minemast, olgugi, et tal järgneval päeval kaks olulist korvpalli mängu olid.

Kui vestlus oli mõnda aega kestnud, pani mr Bailey pähe blondi paruka ning sõna otseses mõttes hüppas mulle peale... :D kuna aktsioon oli ootamatu, eiosanud ma sellele kuidagi reageerida ning lendasin pikali kuid õnneks suutsin ipadist kinni hoida. Hiljem, tõmbas keegi välja ruuteri toitejuhtme... Huvitav kes?

Sain veel rääkida marjuga ja uuesti paabuga, kes oli parajalt purjus ja kõlas nagu traktorist:D vahepeal oli Lauri pastat teinud ( tema teine kord siinolles süüa teha!) mis maitses oivaliselt.

Mingi hetk mõlkus peas mõte, et umbes tunni aja autosõidu kaugusel jagab autogramme Cobus, kellele võibolla sellel üritusel ligi pääseks... Kuid kui mõtlema hakata, siis tema motivatsioon ei pruugiks nii suur olla, sest tegemist on ühe antude hetkel kuulsaima noore trummariga, kellele teatud põhjustel bändiga liitumine väga kasulik poleks. Võibolla räägib minus skeptiline pool, kuid see oli tõesti nii kaugel ja võimalused päris õhukesed.

Vahepeal harjutasime kitarri ning ootasime Bretti, Toddi ja Karsenit. Kui nad kohale jõudsid, siis Breti tüüpiline riietussoovitus mulle: would you like to wear a jockstrap? Ma mõtlesin, et kuna sünnipäevadel peabki midagi jaburat tegema, siis ma nõustusin sellega, tingimusel, et ma saan teksasid peal kanda. Brett stiliseeris mind veel ning kui ma nägin välja nagu 80ndate stiilis rockesineja( kui see jockstrap välja arvata -.-) siis olime valmis ja läksime Nikhil'i peale korjama. Nikhilil olid minu sünnipäeva jaoks suured plaanid ning esmalt põrutasime Jumbo'sisse, mis oli stripiklubi. Kuigi neidudel jäi aluspesu kahjuks selga, siis see mida nad selle postiga tegid oli lihtsalt ulmeline. See tundus tõsiselt nagu mõni Akrobaatiline meistriteos :D Stripiklubi kohta oli väga stiilne koht.

Kuna Nikhil oli pealehakkamist täis, siis ta jalutas uksehoidja juurde ja rääkis meid jârjekorrast mööda:) Tegi mulle mõned sünnipäevajoogid ning tutvustas mind ka ühele tantsijale, kes hetk tagasi laval oli olnud. Temaga pikemalt rääkides sain teada, et ta on 9 aastat balletikoolis käinud ning kuskil tsirkuses akrobaatilist väljaõpet saanud.

Nikhil mainis mulle ka seda, et bändi "Living Things" rütmikitarrist oli lahkunud ja et ta tahab tutvustada mind nendele bändimeestele ja et ta olevat neile minust palju rääkinud. Nikhil küsis ka minu käest, kuna ta ei tahtnud ebaviisakas olla, et kuidas Lauri sellesse suhtuks, kuna ma oli Laurile ükspäev maininud, et kui me leiame kuskilt mingi kuulutuse, kua otsitakse kas või ühte kitarristi siis üks meist võiks ju täitsa minna, sest niimoodi oleks omamoodi parem inimesi kohata, ja Lauri oli selle ideega nõus ja ütles, et see võiks töötada, siis ma ei kahelnud Nikhilile ütlemast, et jah muidugi, see oleks väga lahe.

Nikhil on väga avatud ja sõbralik persoon. Ta tahtis et kõigil oleks hea olla ja viis meid ka ühte teise baari, mis oli selline natukene lahedam rokiurgas:)

Peale seda läksime Nikhili juurde, kellel on kodus muuhulgas vanaegne kontsertklaver. Kõik julgustasid Laurit mängima ning muidugi ka mina ise, st ma pole ausalt öeldes teda varem klaverit mängimas kuulnud. Kuid ma võin öelda, et kõik olid vägagi imestunud. Kaas arvatud mina... Ma poleks arvanud et ta seda niihästi oskab:D alguses ta improviseeris niisama ning hiljem laulsime mõnedele kuulsamatele lugudele kaasa. Väga lahe ja samas sürr on see et vahel saab ka enda parima sõbra kohta avastada midagi uut, antud juhul siis oskus millet ma eriti teadlik ei olnud. Tagasihoidlik Lauri... Noh, ma mõne akordi oskan mängida ja võibolla natukene improviseerida.. Ma pole nii ammu mänginud, et ei tea kas midagi üldse väljagi tuleb. Ma saan silma pilgutamata öelda, et Lauri on väga andekas muusik... Nagu tõsiselt... Ja ma ei ütle seda lihtsalt niisama:)

Kell tiksus palju ja liikusime koju! Mõned sõnad facebookis ja liikusime magama!
Fotoshoot, mis pidi olema täna, toimub alles homme.

Olge muhedad!

Elias saatis meile just sitaks häid cupcake sünnipäevaks:)!
Fuck yeah!
Aitäh!

Tsau, olge muhedad! :D