Hollywood Hills, Halloween!

Nonii alustaks siis eilsest päevast, et mis meil siin LAs toredat toimus. Kõigepealt, hommikul otsustasime Henriga, et lähme jooksma, siis Henri tükk aega üritas head marsruuti välja mõelda Google Earthi kaudu, mõõtes siis vahemaid ümber kvartalite, lõpuks kui plaan paigas, liikusime ära jooksma. Päike paistis otse lagipähe ja oli meeletult palav väljas. Kui me olime 3-4 km vahel, siis ma otsustasin Henrile mainida, et:"kurat.... ma ei tea, et kuidas sinuga on..... aga...... mul annab tunda, et pole enam..... ammu .... jooksmas käinud....", mille peale Henri vastas, et:"jaaa... sama siin..... annab tunda.... kurat".Nimelt Eelmisest jooksmaskäimisest oli möödas umbes 2 nädalat ja juba andis tunda. Loomulikult see palavus tegi ka oma parima, et tervislik nn protsess võimalikult raskeks teha. Peale jooksmist sõime ja siis hakkasime kohe Halloweeniks ettevalmistusi tegema. Brett otsustas kuhugi linna enda kosüümi jaoks vajalikke jubinaid hankima minna ja Henri otsustas kaasa liikuda, et hankida veel materjali juurde õhtuks, kaasaarvatud minu kostüümi jaoks. Te juba nägite läbi video, mis oli Henri kostüüm, kuid minu kostüüm oli siis lilla disko-teletups. Sellepärast, et ma ei tahtnud lisaraha kostüümi alla panna ja juhuslikult Bretil oli mingi selline lilla kombensioon üle, mis oli ääretult mugav, nii ma siis otsustasin, et hea küll, teen sellega midagi. Henri hankis mulle siis poest sellist sädelevat materjali, mis siis teletupsudel kõhupeal on või midagi taolist. Teate küll millest räägin. Mõeldud tehtud, disko-teletups oli sündinud.

Brett hankis veel mingi suure 1,7 liitrise viina, mis oli plastikpudelis ja maksis 10 dollarit. Brett otsustas, et peaks korterit koristama ühiselt, nii siis tegelesime sellega. Ma otsustasin enamuse viilida ja tsillisin peldikus, tegin kätekõverdusi ja kõhulihaseid. Siis võtsin rahulikult dušši ja tegin umbes 20 minutit soengut pähe, mis mul eriti hästi välja ei tulnud, kuid jäin rahule, uus soeng ikkagi. Henri senikaua oli köögi ära pesnud ja enamus oli juba korda tehtud. Ma sain lõpuks siis vannitoa kraanikausi ära pesta, mis võttis 10 minutit kui sedagi. Ma ei tea, kuidas teistega oli, kuid ma olin rahul. Minu ülesandeks jäi veel, siis Halloweeni kõrvits ettevalmistada, mis oli minu jaoks täiesti uus kogemus aga see eest väga lahe kogemus. Usun , et sai täitsa lahe kõrvits. Samal ajal otsustas Henri vabatahtlikult mu kostüümi ise valmis teha, mis tekitas naljaka tunde, et nagu mul oleks assistent. Aga sellegipooles, suur tänu talle, et ta selle lahedaks tegi.

Kui kõik oli lõpuks valmis, siis hakkas vaikselt rahvast tulema. Alguses ilmusid kohale kaks kohalikku nn "bad bitchi", kelles ühe nimi oli Meg. Teise nime ma eriti ei mäleta, sest ta ei olnud kahjuks nii meeldejääv. Tegu oli siis blondi lõbutüdrukuga, viisakalt öeldes. Esimene asi, mida me kuulsime oli see, et kuidas ta oma eks poiss sõbra majja sisse murdis, läbi peldiku, kaasas siis suur nuga. Ma ei tea, et mida ta sellega tegi, sest rohkem ma eriti enam ei kuulanud teda. See kestis umbes tund aega, mingi jauram. Siis lõpuks hakkas kohale ilmuma ka huvitavamat rahvast. Üks neist oli Anthony, kes oli riietanud ennast üleni punasesse hiiglaslikku kasukasse, pluss veel kõrged kontsad. Ajasime natuke juttu, rääkisime oma kostüümidest. Varsti ilmus rahvast juurde, kuni meid oli lõpuks üheksa. Meie säutsuv Love Bailey oli siis riietanud ennast naiseks. Tal oli seljas punane trikoo, kõrged kontsad, must parukas, ja ta oli enda näo täiesti valgeks värvinud. Tal oli ka veel mingi punane lina käes, millega ta siis energiliselt tantsis, jälle :D

Umbes üheksa ajal telliti takso maja ette, ja siis asusid üheksa , veidralt riietatud isikut, teele, Hollywood Hillsi, Arrowhead Drive 6812, kus pidi aset leidma suur majapidu. Maja omanikuks pidi olema siis Bonnie Mckee, kes on siis laulukirjutaja Taio Cruzile ja Katy Perryle.

Rääkides siis taksosõidus, et see oli suht... tüütu, minu jaoks. Ma istusin taha, kus istus keegi Danielle nimeline tüdruk, kes oli suht vaikne, siis otsustas taha istuda ka Breti assistent, kes istus kohe mulle sülle, siis minu kõrval istus Henri, kes naeris ainult olukorra üle oma kitarri kostüümis, mis vaeva mahtus sinna tagaistmele. Taksosõidu ajal oli inimeste meeleolu väga ülev, seda võis järeldeda sellest, et Brett katsus mu jalgu, või oli see tema assistent Todd. Raske oli aru saada, sest mul istus süles üks tüütu assistent ja me olime kõik seal tihkelt koos. Loomulikult sellega Brett ei piirdunud, vaid hakkas ka mu privaatsemaid kohti katsuma omas üleolevas meeleolus, või oli see Todd. Nii palju kui ma sain, takistasin ma seda vulgaarsust. Mul on alati, et kas löön neile jalaga näkku, või üritan olla viisakalt selgekstegev. Ja ma tean, et mu naljad, mis ma üritasin teha Henrile on hakanud hoopis minu vastu töötama, ja ma pole selle üle üldse õnnelik, kurat. Ma saan aru, et ma olen nalja teinud Breti ja Henriga, kuid see tema assistent küll ei puutu asjasse. Igatahes.... minnes nüüd siis peo juurde. Jõudes maja juurde avanes selline suur vaade, mis oli täpselt selline nagu üks maja Hollywood Hillsis pidi välja nägema. Meil tekkis ka mingi probleem takso sõidu maksmisega, sest tuli välja , et kellelgi ei ole sularaha kaasas. Lõpuks sai muidugi sõit makstud. Liikusime kõik korraga majja, ja saime päris palju tähelepanu. Terve see seltskond, mida juhtis loomulikult Love Bailey oma kriiskavas kostüümis, hakkas kohe stseeni tegema. Sisse minnes, tulid mingid kaks tsikki Henri kostüümi kaema, ja see üks preili tutvustas ennast Henrile kui Bonnie Mckee, ehk siis see laulukirjutaja. Lõpuks tuli välja, et tema ei ole üldse see laulukirjutaja, kes ta väitis, et ta on. Ei tea, et miks ta seda pidi tegema, võib olla tahtis muljet avaldada. Maja rõkkas rahvast ja disko muusikast. Nagu tõeline majapidu, mida filmides näeb tavaliselt.

Ma otsustasin koheselt hankida jack danielsi endale ja Henrile, enne kui kõik otsas on. Läksime ja tutvusime natuke majaga, ja majataga oli siis suur bassein ja palju rahvast. Läksime võtsime koha sisse ja mõtlesime, et hakkame siis tutvusi hankima. Passisime oma 5 minutit seal, kui vaatasime, et meie seljataga mingid tüübid rääkisid muusikast, pöörasime ümber ja asusuime rääkima. Tegu oli siis kahe singer/songwriteriga, nimed siis Evan ja Justin. Saime nendega hästi jutule ja vahetasime kontakte ja leppisime kokku, et jämmime mingi hetk. Henri kostüüm tõmbas hästi inimesi ligi, see aitas ka kaasa. Mingid tsikid tegid juttu ja siis mingid veel, samal ajal kui Todd mulle igakord tagumiku laksu andis, kui mööda kõndis, samuti ka Brett... kurat. Mingi omapärane mustanahaline tsikk, basseini ääres, kes tsillis Bretti ja Toddiga, siis see mustanahaline lendas Henri peale ja tal oli mängurelv kaasas, ning karjus talle, et:" are you a good man???", siis Henri nagu ei saanud asja mõttest eriti aru, ja ütles, et:"i guess i am", tema selle peale et:"you guess you are a bad man, what the fuck, i asked you that, are you a good man, not what you guess you are", ühesõnaga selline agessiivne. See kestis oma paar minutit, ja kui see ühele poole sai, siis Todd suunas ta minu suunas, ja küsis, et mis temast saab, siis see tsikk vaatas mulle otsa, ja siis sosistas midagi Toddile, millest ma kuulsin ainult mõnda sõna "guy... hot... sexy", siis Todd ütles mulle, et:"you know what she said to me? that we should make out", ma saatsin Toddi selle peale pikalt ja liikusin tahaplaanile. Siis see tsikk karjus mulle, et:"come here", siis ta nagu üritas mind tõmmata, aga ma ei tahtnud minna, siis ta küsis, et:"are yous scared?", kui aus olla, siis olin, kuid ma ütlesin, et:"no, im just doing my own thing here", mille peale ta tagasi tõmbus. Ma olin rahul.

Me tsillisime peo ajal ringi otsides inimesi, kes oleks veel muusikud, et tutvusi saada. Tutvusime veel Katy ja Toddiga, üks tore paarike, kes olid hästi rahulikud ja 20ndates. Rääkisime oma elust siin ja sellist nn small talki tegime. Todd on siis tour manager ja Katy siis laulja ja laulukirjutaja. Paistsid väga lahedad inimesed olevat, loodame, et saame nendega veel kontakti. Tualeti järjekorras, tutvusin ma veel Kimmyga, kes oli selline hästi armas asiaat või hiina tüdruk, ma ei tea, kuidas seda öelda, aga selline hästi armas tüdruk. Peale seda kui ta tualetis käis, siis ma mõtlesin, et teen veel juttu ja näitasin Breti suunas, kes tantsis terve seltskonna ees ja nautis tähelepanu, et see on meie Host seal. Selle peale, see tsikk läks korra eemale, selle pöörase mustanahalise juurde, vahetas paar sõna, ning siis ütles, et:"it was nice to meet you". Selge siis. Nüüd ma sain aru, et mis valesti on. Igakord kui ma näitan, et kes meie host on ükskõik millisele tüdrukule, siis nad arvavad, et me oleme geid... see ei ole eriti hea plaan. Ma mõtlesin, et saan sujuvalt teksti üleveeretada nagu veel lahedama jutu peale, aga jah, see lõhkus mu plaani. Praktiliselt kõik arvavad, et me oleme kohe geid, sest me oleme Breti seltskonnas. Üritan välja mõelda uut plaani....

Kui kell oli juba 2 am, ja pidu oli veel täies hoos, ja ma ütleks, et jack mõjus mulle nii nagu tavaliselt. Ma otsustasin, et peo lõpus ma hüppan basseini, sest vesi oli nii soe lihtsalt, kuid Henri üritas mind veenda, et ma ei peaks seda veel tegema. Nii see jäigi siis tegemata.

Rahvamassis liikudes , basseini ääres, otsustasime majja minna. Rahulikult rahvast läbi minnes, tundsin siis nagu sellist õrna lööki oma käele, pöörasin ringi ja vaatasin, ning mulle vahtis vastu Shaun White isiklikult... mu üllatus oli piiritu.... nagu Shaun White, kes on maailma parim lumelaudur, jõllitab mulle otsa. Ma ei saanud aru, et mida ta tahab, kuid järgmisena kuulsin, et:"dou you have anything to smoke?", mille peale ma vastasin, et:"sorry, i dont smoke, man". Loomulikult tema liikus edasi, et oma suitsuvaru täiendada, kuid ma üritasin veel kindlaks teha, et kas ma nägin õieti. Praktiliselt 10 minutit hiljem tuli politsei, kes ajas peo laiali. Siis ma olin suht hirmul, sest ma teadsin, et Henri on 19, ja ameerikas tohib alles alates 21 aastaselt alkoholi tarbida, siis ma ütlesin Henrile, et:"kähku, hüppame üle aia ja tõmbame minema siit, meil ei ole vaja , et sind arreteeritakse siin", mille peale Henri mu maha rahustas ja ütles, et kõik on tsill , oleme rahulikuld. Kõik läks hästi, politsei meieni ei jõudnud, kuid siis ilmus välja üks väike punapäine tüdrukk valges kostüümis, kes ütles, et:"thank you guys for coming, i like you guys and your costumes but the party is over now, you have to go", see oli Bonnie Mckee isiklikult. Tol hetkel me ei teanud, et tema on omanik. Ma lihtsalt tänasin teda, et:"thank you for having us", lihtsalt viisakusest, teadmata, et kellega ma üldse räägin. Me läksime siis majast välja, et otsida üles teised meie kaaslased. Väljas oodates, lendas üks mustanahaline, selline väiksem, minu juurde, ja hakkas külge ajama, ja rääkis, et:"you are a sexy teletubbie", no kurat võtaks, ka õhtu lõpus on ainult mingid kiimas homod. Üritas mind kuhugi peole meelitada, saatsime mõlemad pikalt ta.

Meil kulus umbes 20 minutit, enne kui me takso saime ja tagasi oma korterisse liikusime. Takso sõit oli rahulikum kui sinna peole minek. Kuid see sama blond jauras seal taksos, et keegi üritas teda kägistada... ja mingit muud jura... vait ta ei jäänud igatahes. Korteris lootsime, et saame ilusti magama minna, aga ei , hakkas uus pidu pihta, mingi uus huiam. See üks tsikk, kes oli Toddi sõber, selline suur emalaev, vabandust väljenduse eest, ajas mingit iba ja uuris, et kas meil on tüdrukud ja tahtis meid Facebooki sõbraks lisada. Ta üritas Henrit rohkem sebida, millega ma olin rahul. Ma otsustasin siis kuidagi magama minna. Sain silmad sulgeda, kui tundsin, et keegi hõõrub ennast minu vastu, no loomulikult Love Bailey isiklikult, saatsin ta minema ja ütlesin, et tahan magada, millle peale ta lahkus. Siis üritasin uuesti magama jääda, järgmine hetk lendasid Brett ja Todd mõlemad mulle selge, kuradi tüütu. Sain neist lahti ja võtsin oma madratsi ning läksin teisele korrusele välja magama ja ütlesin Henrile, et kui nad ära lähevad, siis aja mind üles, ma lähen seni magama välja. Mingi hetk ajas Henri mind üles, läksin tagasi tuppa, ja sain ilusti magada. Ma ei tea, et mis Henri senikaua tegi, kui ma magasin, kuid see Karson tsikk üritas mingit mesijuttu Henrile ajada.

Igatahes, õhtu lõpuks ei vägistatud kedagi, meist mitte vähemalt, see on kõige tähtsam, kuid see on tüütu ikkagi. Ameeriklased on endiselt hullud. :D

Nagu täiesti segased.

Aga me oleme neist targemad :D

tervitame oma vanemaid ja sõpru, tsau!

Väikene video õhtusest nokitsemisest

http://www.youtube.com/watch?v=Tg5QfkKDa_k

Hommikul rebenesid kitarrikeeled ning pidin hankima uued. Kuidagi irooniline, et need keeled olid mul olnud kõigest kuu aega, kuigi Liivamäe sõnul pidi tegemist olema täitsa tipptasemel keeltega, mis kõlavad vähemalt kaks kuud nagu uued. Sain nokitseda kahe kitarri kallal, täitsa asjalik tunne kohe.

Aga olge muhedad!

Tere kõigile!

Täna vaatab meil siin Los Angeleses, West Hollywoodis, Romain Streetil vastu sinine taevas ja päike. California ju.

Eile liikus mu mõte ka tulevatele jõuludele, et mida lahedat teha jõuludeks oma vanematele ja sõpradele. Küll varsti näete :D Jõulud ilma lumeta ei ole ikka see kõige õigem variant, ükskõik kui see ilma ka ei ole ja mitu palmi väljas ei ole. Õige jõulutunde tekitab ikka lumi.

Täna saime üle kahe päeva ennast ilusti välja magada, olenemata, et me läksime magama alles poole 5 ajal, sest meil oli huvitav vestlus Eliasega, kes oli selle muusikavideo režisöör. Rääkisime muusikast ja oma ideedest, ning siis ta ütles, et meil on ikka räigelt julgust, et me sellist asja teeme, et seda ei ole paljudel. Siis ta andis meile nn nõu, et mida teha ja et kuidas oma esimest albumit teha, mis stiilis, ning kuidas leida inimesi, ning keda usaldada, et keda mitte, ühesõnaga, vestlus oli igati tervislik. Ta küsis ka meie käest, et kuidas me Bretti teame, m ütlesime, et me saime täiesti juhuslikult temaga tuttavaks. Selle peale, ütles ta, et meil on väga vedanud, et kõige lahedamad inimesed on just selles tutvusringkonnas. Ma leian ka, et tutvusringkonna suhtes on meil igati vedanud, ja selle tüübiga juba igav ei hakka, kui olete kuulnud.

Elias on selline omapärane tegelane, sellise õrnalt Albert Einsteini stiilis soenguga, ainult, et tema juksevärv ja nahavärv on ikka kõvasti tumedam, võrreldes füüsika geeniusega. Igati huvitav tüüp, et kui ta sinuga räägib, siis ta sulle otsa eriti ei vaata, nagu, et teda ei huvita silmside,ta teab, et sa kuuled ta häält nagunii :D ja samas kui ise räägid midagi vastu, siis ta koheselt hakkab suurelt haigutama, nagu automaatselt. Ma tean, et mingi hetk kõlan ma väga igava inimesena, kuid see oli lausa naeruväärne :D Siis kui tema uuesti juttu alustas oli see nn uni nagu pühitud. See ajas mind mingi hetk närvi, ja ma hakkasin tema juttude vahele valjult haigutama, mis oli suht naljaks lõpuks. Süüdistan magamatust selles.

Täna hommikul käis Love Bailey kokku saamas Executive Produceritega, kes tahavad tema elust reality showd teha. LB ütles, et kohtumine läks üllatavalt hästi ning nad olid väga huvitatud. Igati positiivne, ma leian. Ta ütles, et me saame ka reality showsse sisse, kuna me elame siin. Ja kuna tulemas on Halloween, mis on Ameerika üks suurimaid pühasid, siis Brett ütles, et ta sai ühe oma sõbra kaudu kutse Hollywoodi mägedesse, mingisse maja peole kutse, Halloweeni puhul. Maja omanik pidi olema keegi produtsent, kes kirjutab Katy Perryle lugusid. Mis seal ikka, võtame kutse vastu, kõlab hästi. Santa Monical pidavat veel metsik paraad tulema Halloweeni ajal. Nii et see nädal tuleb ka sündmusterohke.

Praegu on aeg jälle tegutsema hakata.

Tervitan MEIE mõlema perekondi ja sõpru, kes on meile palju häid sõnu ja mõtteid edasi andnud. Olete väga lahedad.

Tervitades,

Lauri ja Henri!

27. november

Yello!

Eilse kohta ei oska eriti palju öelda. Eile harjutasime, käisime Hootersis, ootasime printsesside kõnet ja õhtul oli huvitav vestlus nendega muusikamaailma teemal. Tegelikult võib täitsa öelda, eilne liikus kuidagi sujuvalt üle tänaseks kas või juba selle pärast, et magada saime umbes kaks ja pool tundi. Eile õhtul Brett kutsus meid tänasele muusikavideo salvestamisele, mida ta stiliseeris ühe naisartisti, Bella, jaoks.

Äratus oli uimane ja raske, silmad vajusid kinni ja hambad said vaevu pestud. Surusime end koos kuhja Breti moeasjade ja tema abilistega Chevysse ja kihutasime minema. Hommikune liilus oli lahtiste akendega karge ja värskendav, eriti kui jõudsime freewayle ja lipsasime hollywoodi mägede vahelt üles põhja poole. Video salvestamine toimus ühes rulluisu hallis. Selline 80ndate stiilis diskosaal. Eriti vinge, seinad olid nagu velvetised( kes on näinud, siis minu kitarrikohvri sisu on täpselt samasugune). Auto sisu laotati laudadele laiali: kingad, ehted, kleidid, riided, jalanõud natukene sadomasolikumad asjad. Inimesi oli võrdlemisi vähe, arvestades seda, et tegemist on klubilooga ja video peaks tulema peost. Brett, kaks assistenti, grimmeerija, juuksur, Bella, tema mänedžer, rešissöör Elias ja tema abiline, hiljem tulid ka tantsijad. Brett alustas minu riietamisega, umbes et, kui ma juba siin olen, siis ma võiks midagi selga panna. Mõtlesin, et mis seal ikka ... let's do it. Seega Brett pani mulle selga, kitsad tihked eestpoolt kunstnahaga kaetud püksid. Jalga sain tema tantsukingad, Siis peale lillakas/punakas/pruunika pehmemast riidest pintsaku, sileda soengu, tumeda silmameigi ja punased huuled. Minu meigi üle vaieldi ikka päris palju, et mis mulle rohkem sobiks. seega mind meigiti mingi pool tundi :D Samal ajal ... LAURI! JÄLLE! You know ... we should do like a rape scene ... in the bathroom, where Henri is taking a piss, and then I go and push him to a wall! Ta tegi nalja... aga Brett ja naljad ? See nali ei jäänud tegemata:D Lauri nägi välja nagu :disko-ninja-timukas. Seega mind siis pooleldi nagu suruti vastu seina Lauri ja Breti poolt ... see oli nii naljakas, aga ma ei naernud ja režissöör kiitis... whate hell. Siis Brett tõmbas mulle suka pähe ja Tuli mingi stseen, kus ma nägin välja nagu Bella sadomasoohver. Mind õlitati ära isegi ja puha :D. Bellat filmiti muidugi ka koguaeg, igalpool vahepeal. Ja tantsijaid ja Brett tegi ka wicked ass dancemove. Äkitselt tuli Elias ( http://eliastahan.com/ tema koduleht, soovitas lisada, chillib kõrval diivanil siin )minu juurde ja ütles, et ta tahab, et ma tantsiksin video jaoks ... klubimuusika ja mina ei käi kokku, aga ma lihtsalt tegin midagi mis pähe tuli ja siis ta natukene juhendas ka. Ma ei usu, et see midagi head oli, aga ta ütles et olin tubli ja puha. Siis olin ma veel käemodelli eest. Lauri tähetunniks jäi minu vastu seina surumine, sest nii tema kui minu õnneks jäi meil seal aega puudu ja Brett ei saanudki teha meiega wc's tõsisemat rape scene-i :D. Kokku olime videot tegemas üheksast neljani. Peale seda oli ilgelt ilus ilm ja autos kuulasime Lady Gagat... laulsime kaasa ja Brett läks autoroolis suht hulluks. Kõik elasime kaasa ja pmst elasime autos. Brett ei suutnud end tagasi hoida ja hakkas teiste autojuhtidega flirtima, samal ajal sõites ja pooleldi autost väljas olles. Ta on lihtsalt nii Crazy. Kui me jõudsime parklasse Sunset blvrdil, siis Brett tormas autost välja, peas suur naistekübar, ülakeha kaetud rihmadega ja mustad püksid ning needitud vööd ja Tantsis väga avalikult parklas Bad Romance-i järgi. See oli naljakas ja badass samal ajal.
( lisan ka videojuppe autosõidust, mägedest ja Breti tantsu lõpust:)
hiljem.

Koju tulles, tormasime kokkusaamisele Printsessidega ja bassisti ja trummariga. Mul oli veel peas julm soeng ja silmad olid kind of värvitud veel. Trummar ja bassist olid Musicians Institute'st. Tundusid sellised konservatiivsemad, bassist oli jutukas ja võib öelda, et suurte sõnadega, ütles, et ta oskab kõik sevenfoldi lugusid, kitarril, koos soolodega. Mis on tglt VÄGA suured sõnad. Me küsisime Lauriga üksteiselt ... miks ta siis bassi mängib ?:D
Bassist üritas iga lausega nagu tõestada võimalikult palju ja ütles iga asja peale: yeah! me too! jeah ... totally! Trummar oli vaiksem. Kui nad lahkusid, siis Yoyo ja Yani arvamus nende kohta meile oli väga otsekohene ja nad mainisid, esimesena seda, et need tüübid nagu kartsid meid. Mis võis tulla Lauri loomulikust välimusest ja mida suurendas meie julge oleks ja minu imelik soeng ning värvitud silmad. Seda päris pop muusika poole suunduvalt pundilt vist ei ootaks.

( muide Laurile tehti tasuta just SITAKS lahe soeng, ühe kohaliku ja tuntud juuksuri poolt :)

Rääkisime YoYo ja Yaniga ka meie viisadest. Teema, mille nad ise üles võtsid. Leidsime sobiva variandi ja nad lubasid meile viisa hankida( neil on tutvused kõrgel ametivõimudes väidetavalt/organisatsiooni ei nimeta/ küll mitte Californias, aga niite peaksid nagu saama tõmmata), küsisid ka, et kas meil on raha vaja ja kuidas me toime tuleme. Need on kõik väga ilusad ja suured lubadused. Aga me arutasime Lauriga olukorda, võtsime asja lahti. Jõudsime järeldusele, et isegi, kui neiud ajavad meile iba, on meil antud hetkel olukord positiivne.

Blogi kirjutades, tõmmati mind kööki, kus võtted jätkusid, mind lasti õliga kokku ja olin hetke lindil. Võtted jätkuvad, nad lähevad edasi kluppi, samasooiharate kluppi, seega me lauriga vist beilime. Tänaseks aitab juba, sest enamus meid ümbritsevatest inimestest olid samasooiharad nii naised kui mehed.

Seega ... suuht crazy päev. Sai ennast ületatud ja Bella mänedžeri ja tema endaga ka räägitud, et neil on ka kitarriste vaja. mis on omamoodi jälle nagu väikene võimalus. Aga vestlus sel teemal hetkel jätkub Lauri ja Bella mänedžeri vahel.

Läheme Lauriga kuskile sööma. kõht on sitaks tühi ja kodus süüa teha väga ei saa, sest maja on sagimist täis.

Aa ja halloweeniks kutsus Brett meid kuskile üritusele, mis kõlas täitsa hästi, aga ma ei mäleta kuhu ja kellega :D

Tervitame Lauriga kõiki ja lükkame suvesooja Eesti poole, aga palju me ikka puhuda jõuame.


Henri

P.S. Videodega läheb aega, sest minu mp3-ni viiv kaabel on kadunud. Lokeerin selle kunagi varsti.

Stalking Mila

Kunis

http://www.youtube.com/watch?v=iiAefdxRcK8

Raskekaaluline ja mõjuvõimas avastus

Täna, kui ma sorisin köögkappides, et otsida prügikotti panin ma tähele midagi enda jaoks hoomamatut. Leidsin prügikoti paki pealt sama firma embleemi, mida olin näinud külmkapis.
Koola pudeli sildi peal!
neid toodab sama firma.


I rest my case...

Hollywood saab elu sisse juba!

Ma mõtlesin , et ma jagan Teiega oma kuulutst, mida ma kirjutasin 2 minutiga musolisti, et siis saada bändikaaslasi juurde, ja see siis kõlab järgmiselt:

Hey man! Me and my best friend just got to LA 3 days ago. We are both guitar players. I'm the lead player and my friend is rhythm player. We came here from estonia and we flew over 10 thousand miles to start a band here, a rock n roll band, an epic band. We are sick and tired of listening that crap what comes from mtv. We have a vision how to change that, but we need people with the same mindset. We are generally into heavy music like Avenged Sevenfold, metallica,slipknot... And stuff like that but we love some pop shit like rihanna, jessie j, adele, blink 182,adam lambert... Well you get the point. The reason why I contacted you was that little glimpse of that same mindset. Although yes, we are not establisehd band and we don't make shitload of money but that's not the point here. The bands who offer you dollars for playing with them right now doest mean that they are going to be succsessful worldwide in the long
run.Succsessful means talent, image, persistance. Are you really intrested in jumping from band to band or do you want to make something bigger out of it.Contact us motherfucker and well have all the anserws to your questions! By the way we are in our early 20s. You have got nothing to loose and you know it but so much to win!

põhjus, miks siis jagan seda, on see, et lõpuks vastas meile ka siis üks isik selle kuulutse peale :D vastus oli siis järgmine:" Do you mind that i am a female drummer?" ... no super lihtsalt, naistrummar siis. Ei ole midagi naiste vastu, kuid ainult ühel olid siis nn "ladyballs" , et sellisele kuulutusele vastata.

Eilne õhtu möödus üllatavalt edukalt. Alustaks siis sellest, et me saime rahulikult harjutada ilma Love Bailey (LB) sõpradeta ja tema endata, sest ta kadus suht varakult juba kuhugi Los Angelese avarustesse. Enne seda hommikul kui me olime harjutamis meeleolus ja istusime diivanil ja taustaks mängis South Park, siis järsku tormas oma toast välja LB, kes jooksis uksest välja, siis me mingi korraks mõtlesime, et nääh k. Ma liikusin siis rahulikult kööki oma müslikaussi pesema, ning siis kuulsin koridoris LB häält, ja siis tundsin kedagi mööda tuiskamas. Siis järsku oli Henri köögis ja küsis, et "kas ma nägin seda blondi, kes just mööda läks". Siis ma vastu , et "mis blondi", siis Henri ütles, et" no seda eriti hotti blondi", ma vastu, jällegi, et" mis hot blond, millest sa räägid?".... aga jah, Henril oli õigus, see oli juhtunud, esimene ilus tüdruk oli LB majja saabunud, ja see oli tõesti kena. Eriti kena figuuri ja eriti kenade näejoontega, ja väga pikk ka pealekauba, mis ei ole just kõige atraktiivsem naise puhul , kuid andeksantav. Igatahes, nad natuke sahistasid LB tulipunases magamistoas, ja varsti tormas see blond välja, ja kadus sama kiiresti kui tuli, kuid ära minnes ütles, et"bye guys, see ya!", võib olla tuleb kunagi tagasi ma ei tea. Hiljem , samal päeval sain teada ka, et Henril on eriline nõrkus blondiinide vastu, mul jällegi vastupidi. Võib olla sellest, ka tema elevus selle just kohatud blondi suhtes.

Igatahes, kella poole 11 ajal saime ka maili printsesside käest, kes ütlesid, et täna on kokkusaamine, ning Yoyo tahab meile kindlasti midagi söödavat valmistada. Nad mainisid siis, et kokkusaamine toimub kella 1 ajal, mille ajaks me juba valmis olime, kuid ma teadsin, et nad hilinevad umbes pool tundi, vähemalt. Aga ma ei tathtnud see nn "buzzkill" olla, ja ei hakanud seda leierdama. Läksime vooluga kaasa. Kella 12 ajal saime sõnumi, et nad jäävad 10 minutit hiljaks. Oh seda üllatust! Kell hakkas juba pool 2 saama, siis saime sõnumi, et varsti varsti on kohal, veel 5 minutit. See oli meile juba "crack up". Jah, nad lõpuks jõudsid, kuid 50 minutit hiljem siis. Vabandused olid siis järgmised, seda siis Yoyo käest:" Well our car is so fucking shit, that we spent 3 hours trying to fix it, its a nightmare. We have never had a bad car in our life, so this is all new for us... jada jada jada", siis nad rääkisid veel midagi auto müügist, mis neil metsa läks, ja et nüüd nad on siis selle autoga kimpus, ja et nad üritavad endale kiiresti ilusat autot hankida. Oh seda printsesside elu küll :D Igatahes positiivne asi on see, et kui nad lõpuks siia jõudsid, siis neil olid mõned uudised, nimelt nende õige manager siis ei ole rahul, et me neljapäeval ei esine, sest sel juhul oleks ta saanud meile investoreid leida ja sponsoreid, aga selleks oleks pidanud me kasvõi 3 lugu esitama. Äkki ikka mingi võimalus oleks. Jah võimalus on olemas, aga see on eriti sita esinemise võimalus. Nii, et me oleme endiselt selle vastu, ehk siis neljapäevase esinemise vastu.

Me asusime siis Henriga tööle, sellise loo kallal, nagu "as the story goes", ja see on kurat, käed maha väga hea lugu. Me valisime selle loo välja, ja ma ütlesin Henrile, et see lugu on lihtsalt nii hea meloodiaga, et me peame sellega midagi tegema. Siiamaani pole vaist veel valetanud. Me veetsime mitmed tunnid, et üldse aru saada, et milline on selle loo ülesehitus, sest midagi kindlat siin veel ei olnud. Yoyo ütles, et jaa, see lugu on ka tema üks lemmikumaid. Ta lasi meile ka ühte kitarriga lindistatud varianti, mille oli peale mänginud keegi Matt, kes oli suht vana, ja kes väidetavalt oskas ainult ballaade teha. See taust lool oli ka väga hea, ja mõjus just nii nagu mõjuma pidi. Ma ütlesin Yoyole, et võiks isegi sellist tausta kasutada, siis ta küsis, et "do you wanna do it the same way?", siis me Henriga mõlemad ütlesime, et" no, not that way, but we like the vibe, what the backround gives" , siis ta vastas, et" Huuh, then i dont have to pay him" :D Keegi jäi just rahast ilma, sest me nii ütlesime. Vabandused Matti ees siis.

Terve see aeg, kui me looga tegelesime, siis veetis Yoyo meile pastat tehes. Yani, kes on siis tema ... üks manageridest? , tema istus endiselt, prillid ees, oma Maci taga ja asjatas seal, samal ajal kui need prantsusenimedega koerad tema jalgade ees lamasid.

Pasta oli muidugi väga hea, väga hea. Nii, et süüa ta teha oskab. Ta ütles, et hakkab meile koguaeg süüa tegema, kui me lõpuks stuudiosse lähme, mille peale vastasin ma, et "oooh, you are gonna spoil us" :D. Aga mõte oli väga meeldiv tema poolt igatahes, ja me oleme tänulikud.

Igatahes paistab, et asjad liiguvad praegu ja meil on reaalselt väga hea lugu, millega tegeleda. Kui me suudame asja ilu õieti ära tabada, siis see on kindel hitt. Ja sellel Yoyol talenti jagub, ei saa midagi nuriseda, ja tema hääles on sellist 60ndate jazz vokalistite tämbrit ja vibraatot sees, kuid samas on tegu hullumeelse roki tsikiga, kel juba esinemisjulgusest puudu ei tule. Igatahes kui pasta sai söödud, siis natuke tegelesime veel sõnade ja viisiga, ning jätsime järgmise kohtumise esmaspäeva peale. Neil oli kuhugi veel kiire, mingi kokkusaamine, tähtsate inimestega nagu me aru saime. Yani tegi meile veel selgeks, et nädalavahetusel nad ei saa muusikat teha, sest siis nad käivad "connectione"tegemas. Mis iseenesest on väga kaval, sest tutvused on ülekõige.

Peale nende minekut, arutasime me veel lugude üle, et mida teha võiks, ja meeleolu oli igatahes ülev meie jaoks. Me kuulasime Lady Gaga ft. Tony Bennet ."this lady is a tramp", mis lõi veel head meeleolu, seda veel mingi 30 korda õhtu jooksul. Mingi hetk kui me diivanil "this lady is a tramp" taustal jammisime, siis kuulsime uksele koputust. Henri läks ust avama, ja sealt säutsus sisse siis Love Bailey isiklikult, kes oli juba üsna vindine, ja laulis ja tantsis kõva häälega "this lady is a tramp" taustal, ja tegi sellised Steel Pantheri stiilis vulgaarsemaid liigutusi. Temaga oli kaasas keegi brünett, selline tema tavalisema naiskülastaja moodi. Ma ei tea, et mida nad siin tegid, kuid 5 minuti pärast olid nad jälle kadunud. Siis umbes kella 11 ajal õhtul ilmus Love Bailey uuesti tagasi, seekord siis mingi meessoost isikuga, kes oli selline väga piinlikult kohitsetud, paistis samuti selline teistsuunda vennike, homode suunda. Nad kadusid siis LB tuppa, ja hommikuks oli see tüüp kadunud igatahes.

Praegu on meil igatahes kell juba peale lõunat ja on aeg tegema hakata midagi asjalikku, nagu näiteks loo kallal tegutsema. Vaatame, et mis siis veel saama hakkab. Seniks, aga hoidke ennast Sõbrad! Ja jällerääkimiseni!!

Tervitades,

Lauri

See linn on ulmeline, te peate seda nägema!

Printsessid!

Eile pidime, siis minema stuudiosse kuhugi West Hollywoodi oma kohalike printsessidega, kelle üleüldise uskumisega on meil veel siiamaani raske. Kindlasti on meie skeptilisuse põhjuseks põhjamaade veri ja Edgar Savisaar?... anybody? halb nali :D

Printsessid, kelle nimed on siis Yevve Eell (kelle hüüdnimi on Yoyo) ja tema õde, kes on tema nn manager Tatiana Eell (kelle hüüdnimi on Yani). Neil on veel vend ka kelle nimi on siis Diimi Eell, kelle hüüdnime ma veel kahjuks ei tea, pole temaga veel kohtunud. Niipalju kui kuulnud oleme, pidavat tegu oleme suure titaga, kes ei suuda enda eest hoolitseda. Kuninglik värk ikka.

Eile, siis eelnevalt kokku räägitud kella 5sest stuudio ajast ei tulnud midagi välja, milles ma olin juba kindel, sest nende professionaalsus ja organiseerimisvõime peab hakkama tajuma reaalsuse ja mitte reaalsuse piire. Me tühistasime ka tulevase neljapäevase esinemise, sest me selgitasime neile, et sellest ei tule lihtsalt midagi välja. Kui sealt on eelnevalt sellised artistid nagu Lady Gaga ja Kesha väljavilistatud, siis see sama juhtub kindlasti meiega ka. Tegu pidavat olema siis Pasadena ühe kuumima klubiga.

Esmamulje on asi, mida sa saad ainult ühe korra jätta, ja kui see logiseb, siis keegi ei taha sinust rohkem midagi teada, ja veel enam kui tegu on linnaga, kus konkurents on meelelahutusäris suurem kui ei kusagil mujal.

Printsessid ilmusid siis alles kella 8ksa ajal välja, tuues vabanduseks ulmelisi asju, nagu, et auto läks keset maanteed seisma, ja see, et nad pidid haiglas ära käima. Ma ei hakanud pärima ka, et mis juhtus, sest mind lihtsalt ei huvitanud nende nn nurka surumine ja piinlik selgitustöö kui nii saab öelda. Kes olen mina, et neile suurtele inimestele midagi õpetada.

Huvitav oli ka see, et neil olid jälle kaasas need kaks hiiglaslikku hurta, ometigi, et nad teadisd, et meil ei ole kohe üldse ruumi neid kuhugi mahutada. Nii nad olid siis jälle sunnitud lamama Yani jalge ees 2 ruutmeetrisel pinnal. Koerad ise on väga ilusad ja hästi treenitud, ja nende nimed olid Nikietya ja Dietrieych. Tegu on siis prantsuskeelsete nimedega, ja prantuseskeeles suhtlesid nad ka koertega, kuid käsklusi jagasid venekeeles... nii et seda kõike segamini kuulda, oli päris... mitmekülgne. Ühele neist koertest pidi väga maitsema alkohol ja teisele marihuaana, ja Yoyo mainis, et kui sul peaks juhuslikult punast veini olema, siis koer, kumb, ma täpselt ei mäleta, pidavat su kohe maha jooksma ja teisele meeldivat väga ennast pilve tõmmata, süües siis "brownisid" või pidavat lihtsalt tõmbama kanepit. Mul pole aimugi, et kuidas üks koer seda üldse teha oskab, aga maailm on imelikke asju ja tegusid täis.

Minnes siis Yoyo ja Yani juurde, siis meie talent Yoyo oli sel õhtul hoopis rohkem tagasitõmbunud ja maapeal kui eile ja kuulas pingsalt, et mis meil öelda oli ja tegi märkmeid. Nimelt, enne kokkusaamist tuli Henril idee, et võiks kirja panna, et mis me neile öelda tahame, ja millest rääkida on vaja, mis oli väga hea idee. Nii me siis rääkisime kõik asjad ära ja selgitasime, et mida me peame tegema ja punkte tuli kokku 20-ne ringis. Kõigepealt, et teha proove, on meil bändi vaja, kuid lugude aranžeerimisega saame me ise hakkama. Me soovitasime neil ühendust võtta Cobus Potgieteriga, kuna ta on praegu Los Angeleses, ja ta on praegu üks andekamaid trummareid maailmas. Samas võimalus, et ta keeldub on üpriski suur, kuid Cobus, kes on väga kirglik muusika suhtes, siis teda eelkõige huvitab projekt, seda võin öelda, et muusiku tunnen ma kaugelt ära. Kui selles suudame talle huvi pakkuda, siis on kõik võimalik. Loomulikult, et temaga ühendust saada, on meil tavalistel tüüpidel praktiliselt võimatu, kuid printsessidel, kel pidavat vägevas koguses tutvusi ja raha olema, siis ma usun, et küll nad midagi välja mõtlevad, igatahes mõte on edasi antud. Miks Cobus, siis just sellepärast, et ta on väga hea improviseerimisoskusega, erinevate žanrite raames, mis on väga tähtis, et kui me tahame väga head muusikat teha, mis on mitmekülgne. Ja tänapäeva modernses muusikas on rütmid väga tähtsad, mis muusikas ei oleks. Ja kui aus olla, siis me eriti ei tea teisi trummareid siin LA-s :D

Yani, kes siis on manager, kuid samas ei ole ka, sest nagu ma aru sain, on tema õige manager keegi osav tüüp televisiooni, keegi kes produtseerib televisioonis, sellest ka siis tema idee teha reality-show. See on natuke kahtlane, aga ta tundus väga kindel olevat, et see tuleb, ja idee poolest peab see siis aset leidma kusagil Hollywoodi mägedes olevas majas, kus on bassein ja piisavalt ruumi terve bändi jaoks. Yoyo ütles ka veel, et me lähme šoppama temaga, et nad ostavad meile riideid, et meid väga lahedaks teha, ja tema sõnad olid , et:" I want that every guy wants to be you and every girl wants to do you!" ja veel mainis ta, et Adidas tahtis teda sponsoreerida. Yoyo mainis ka veel, et me läheks täna Guitar Centerisse ja prooviks võime ja valiks välja maailma parimad võimud, siis need väidetavalt hangitakse meile, et me pidavat tegema oma wishlisti, et mida me tahame või vajame ja jaotama selle siis, et "Big budget list" ja "Super rich budget listi" vahel. Ma võin ka oma 50W Ibanez võimu kaudu mängida, minu jaoks on see maailma parim siiamaani. Sellist suurusehullustust ma eriti ei mõista. Samas otsivad nad ka praegu Hollywoodi lähedale stuudiot, kus on siis köök ja eluruumid sees ja bassein kusagil, selle rentimine pidi olema kuuks ajaks 15 tuhat dollarit. Ma ei tea, et kus see raha võetakse, või et mis neil arus on, või kes selle neile kinni maksab. Väidetavalt peame me siis sinna sisse kolima, ja asuma tööle EP jaoks ja olema valmis plaadi tegemiseks, asi millest mina olen kõige rohkem huvitatud, et ma suudaks tekitada muusikat, mis oleks minu kastist väljas ja samal ajal edukas, ma tean, et Henri on sama asja peal väljas. Ja kui see saab olema meie pilet siiajäämiseks, millega printsessid pidavat tegelema, ehk siis agendi hankimisega, selleks peab meil olema EP väljas ja tõestus, et meid on siia vaja kui talente. See on võib olla ainus asi maailmas, milles ma kõige kindlam olen, enda suhtes, et ma tahan head muusikat teha.

Praegu on meil siin kell 13.10 ja me hakkame liikuma siis Guitar Centeri poole, et neid võime tsekkida. Lihtsalt viskame pilgu peale ja korras.

Aga tervitaks ka siin kohal oma väga lahedaid vanemaid ja oma õde Reelit, et toredaid emotsioone teile sinna sügisesse Eestisse ja olge ikka kickass, ning loodan varsti suhelda teiega ka skype teel, aga see ajavahe on selline sunnik, et siin peab natuke mõtlema selle peale. Tervitaks ka kahte oma väga head sõpra, Marjut ja Dimat, kellega tsillimisest ei väsi kunagi!

Tervitades,

Lauri

Videblog!

Näitame korterit!
Räägime printsessist.

http://www.youtube.com/watch?v=MjG1WxeBgUE

Ja stuudiosse minek lükkus edasi, sest neil läks auto katki ja vabandus vabandus.
Tahtsid homse peale lükata, aga me kutsusime nad õhtuks ikkagi siia, et me saaksime rääkida mida meie arvame, et kuidas seda teha ja mida peaks muutma ja mille kallal vaeva nägema

Tegelesime täna ka oma lugude kallal, saime midagi mahlast kirja.

Muljetamiseni!

Meile tuli täna üks pakkumine ja see kõlas sitaks hästi, liiga hästi isegi. tegime isegi videoblogi ja rääkisime sellest lähemalt ja pikemalt. Kõlas hästi ... seda küll.
Aga nüüd me tegime natukene background searchi ja meie ... ekstaas kadus.
naerame enda ja olukorra üle :D
homme pidi kokkusaamine olema, aga kui see ei olegi kõik mingi nali, või kui tulemus ei kõla nagu nali, siis me võibolla isegi avaldame selle video... seniks, see ei lähe mitte kuskile.

oh jah.
Üleeile kuulsime juttu Benjaminist kes on kõige agarama vändaga vend üldse, täna aga juttu printsessit, kelle isa vihkas teda ja kusjuures mõlemad neist olid tõsised intellektuaalid.
Me ei tea enam varsti keda uskuda.

Heas usus magasime maha õhtu, kus me oleks saanud kohata isegi reaalseid muusikuid, mitte selliseid, kes küsivad enda õe käest mis muusika neile meeldib või seda, mida tähendab ''salm'' ?
Kas täna oli just mingi varjatud kaamera saade või oli käimas tõsise plotiga ettevalmistatud troll?
Tundub, et ainukene kes siin linnas iba juttu ei aja on meie homost toanaaber ...
kes praegu airrape-b oma töökaaslast seistes 20 cm kõrgustel platvorm kingadel

:D :D

mis siin linnas toimub ?!?!?!?!?!?!


fuck


läheme magama!
tsau

See on kiri mu emale praegu!

Ma siis otsustasin, et ma kirjutan siia blogisse kirja, aga see on siis pühendusega mu toredale Emale, et ma paluks tal rahulikuks jääda, ning mitte minu Facebooki kontot trollida, sest inimestele jääb juba mulje, et ma olen hulluks läinud :D Nimelt, ma kirjutan su emailile ja suhtleme sealt.

Tervitusega Lauri!!!!

Oh seda Hollywoodi!

Sry, et blogi pidamine on vahele jäänud. Vabandan siis siinkohal vanemate ja sõprade ees. Põhjus on see, et on päris palju tegemist olnud, mis iseenesest on hea, sest kui me koguaeg blogi uuendaks, siis oleks see ilmselge näide, meie tegevusetusest ja toas istumisest, ehk siis kui tulevikus peaks blogi kirjutamine natukene venima kiskuma, siis on põhjused ainult need, et meil on tegevust ja seda siis muusikaga seoses. Aga siis nüüd eelmistest päevadest lähemalt.

Üleeilne päev möödus suhteliselt rahulikult siin West Hollywoodis. Päeval harjutasime korralikult, tegime süüa ja käisime korra poes. Ilm oli samuti ikka suvine, sinine taevas ja soe suvetuul. Love Bailey sõbrad hängisid ka jälle siin, üks imelikum kui teine aga me ei lase ennast neist häirida. Üks tema sõber, keegi Todd või midagi sellist on küll omamoodi vennike. Ta käib koguaeg piinlikult lühikestes mustades teksapükstes. No sellised mida võib tavaliselt Eestis näha suviti, eesti tüdrukutel jalas olevat, mis mõjub väga atraktiivselt erinevalt sellest tüübist, mis on lihtsalt väga gei. Neile on see ilmselgelt kompliment :D Sel tüübil on ka seljas veel mingi eriti tihke särk ja siis on tal veel roosad juuksed. Jalas on tal tavaliselt mingid tanksaapad, ilma nöörideta, nii et arvatavasti ta teeb seda kõike, et saada pilke ja tähelepanu. Samuti on ka mõned naissoost isikud siia ära eksinud, kuid need on nagu emalaevad. Vabandust väljenduse eest, kuid nii on.

Minnes tagasi päeva juurde, siis õhtuks me otsustasime, et lähme Steel Pantheri kontserdile, House Of Bluesi, Sunset Stripil. Selles kohas on ajalugu. Juba kiire pilk sellele nn hoonele, oli retk tagasi 80ndatesse. See ei näinud üldse ülepakutud või uue ehitisena, vaid paistis, et see oli puutumata jäänud modernsest elust, mis mõjus veel paremini. Kui teha ka veel kiire otsing guuglisse, siis saate aru, et mida mõtlen. Pilti nähes korrutage see vaade 100ga ning saate aru, et kuidas see päriselt mõjub. Kõigepealt seisime me järjekorras umbes 30 minutit ja ootasime uste avamist. Ma alguses arvasin, et seal on juba väga palju rahvast ees, kuid ei olnud, suht rahulik oli, mis andis omakorda võimaluse natuke ümbrusega tuttavaks saamiseks ja inimeste vaatlemiseks. Henri suunas mind ühe blondi poole, kel oli kitsas läikiv must kleit seljas, ja kelle parem käsi oli täiesti tatoveeritud. Kuna ta oli natuke kaugemal ja väljas oli suht pime, siis oli mul raske aru saada, et milline ta täpselt välja näeb, kuid kui ta meist mööda kõndis, siis tundus küll, et ta on siin juba Guns N Rosesi ajast gruupina töötanud ja ilmselgelt liigne solaariumis käimine oli oma töö teinud juba tema nahale, mis tegi temast veel vanema inimese. Üleüldiselt oli seal ikka publik koos, mida eestis ikka ei näe rokk kontserditel. Lõpuks kui me sisse saime, siis avanes vaade House Of Bluesile seestpoolt. Näha oli palju Staffi sagimas ja juba inimesi, kes ostsid alkoholi. Me tegime väikse tiiru peale, nii ülevalt kui alt ja tutvusime, et millega meil siis tegu on. Koht oli tõesti 80ndatesse kinni jäänud kui välja arvata uuem helitehnika. Igatahes eriline õhkkond oli loodud.

Enne Steel Pantherit oli kaks soojendusbändi, üks oli mingi Guklok ja teine oli KingBaby. Esimese kohta nii palju, et tegu oli sellise Ill Nino taolise nu-metal stiilis bändiga, milles võis ka veel ära kuulda mõjutusi Stoner rokist ja sellisest progressiivsest bändist nagu Tool. Kõik bändi liikmed oli ülekaalulised, mis tegi nende imidži teistsuguseks. Suhteliset kuulatav kraam, kuid minu kõrvu nende helid ei paitanud. Kava kestis täpselt 30 minutit, siis tuli 15 minutit pausi, mille käigus sättis ennast valmis järgmine bänd, nimega KingBaby. See oli juba veel huvitavam bänd, kuna nad olid rohkem musikaalsemad ja huvitavamad. Tegu oli siis kolmepealise bändiga. Nende laulja paistis igatahes väga ekstaasis olevat ja energiline. Tema kitarrisoolod olid sellised õrnalt country ja bluesi stiilis, mis tekitas sellise väga hea õhkkonna, mis oli nauditavam, kõvasti nauditavam. Kava kestis samuti 30 minutit ja ei ühtegi minutit rohkem. Rahvast oli juba rohkem majas ja ei saanudki aru, et kui täismaja tekkis. Ma otsustasin hõivata endale koha helipuldi ees, ehk siis umbes 10 meetrit lavast, kuna seal on heli palju parem ja arusaadavam. Henri otsustas lava ette minna ning sealt asja tsekkida, kutsus mind ka , kuid ma ei olnud sellest trügimisest huvitatud. Esimest korda õhtu jooksul kasutati ka siis lavakardinaid, mis tõmmati Steel Pantheri jaoks täispikalt lava ette. Üritati tekitada ootust ja salapära, ja see mõjus. Ootamine kestis päris pikalt, umbes tund aega või isegi rohkem. Samal ajal oli saal rahvast täis, kes pingsalt ootasid peaesineja pealetulekut. Näha oli, et rahvas tuli siia, et lõbutseda ja nalja saada. Rahva sees liikusid glam metali austajad, keda reetis nende riietus, mis oli eriti liibuv ja veel igasugu roki rahvast ja lihtsalt tsillilt riietes inimesi. Ja siis tund aega hiljem, lendas peale Steel Panther, kes avas oma seti looga "Asian Hooker". Bändi saund oli võimas ja väga tihke ja Michael Starr i hääl oli täpselt seda mida oli vaja, et bändi juhtida. Peale esimest lugu hakkasid tüübid kohe nalja tegema rahvaga, et jääd murda. Ja mina kui valiv naljade suhtes, et mille üle ma naeran, siis need tüübid tegid tuju noo heaks, et ise ka ei usu. Põhilised naljamehed oli Michael Starr ja Satchel, viimane veel eriti, kes alustas kohe naistest publikus, kes võiks temaga taharuumi minna pärast kontserti. Lexxi Foxx, ehk siis bassimängija, veetis enamuse oma aja ennast lava peal meikides, kasutades selleks peeglit ja huulepulka ja mingeid muid vidinaid. Stix Zadinia, kes on siis bändis trummar, võttis asja väga tsillilt ja lihtsalt nautis seda, mida tegi. Nende huumor oli lihtsalt väga lahe. Ja see, et keset esinemist Satchel ja Lexxi tegiv vulgaarseid liigutusi erinevat naisisikute suunas publikus, mille sisu oli siis vulgaarne liigutas ja käeviibe, et "backstage". Peale teist lugu ütles Satchel, et ta ei mängi enam ühtegi lugu kui ei tule lavale tsikk paljaste tissidega. Siis nad said ühe glam metal tsiki lavale, kes oli siis nõus seda tegema. Michael Starr ütles, legaalselt ta ei tohi neid rinnahoidjajd ära võtta, nii et keegi peab lavale tulema ja seda tegema. Siis kutsuti lavale üks punapealine kõhna poiss, kellel oli see esimene kord üldse ja ta võttis rinnahoidjad ära talt :D nalja kui palju. Kontserdil oli ka külalisesineja, näitleja Corey Feldman, kes laulis nendega Def Leppardi loo "Pour some sugar on me", see oli lihtsalt öeldes kickass. Õhtu jooksul kuulsime ka veel Guns N Rosesi "Welcome to the Jungle", mille jooksul tantsis laval neli tsikki publikust. Enne "Paradise City" mängimist kutsus Michael Starr lavale ühe tsiki, kel olid tema sõnade kohaselt väga suured rinnad, ning ta tahtis, et publik ka seda näeks. See tädi läks ja tõstis oma särgi üles ja läks esimese rea suunas kus oli see punapealine kõhn poiss ning hõõrus talle neid näkku, siis ta läks trummar Stixi juurde ja lihtsalt hõõrus talle neid ka näkku :D rockenroll... Set lõpetati siis "Paradise Cityga", mis oli samuti kickass ja väga hästi esitatud. Peale konserti voolas House of Blues rahvast tühjaks, just siis kui me mõtlesime, et me jagame oma prinditud flaiereid välja. Henri suutis enda omad juba enne kontserti välja jagada, kuid ma tahtsin olla kindel, et minu omad jõuaks õigete inimesteni, ning siis ma istusin maha, House Of Bluesi ette, ja siis ma nägin, et Henri rääkis mingi väikse tõmmu rokitüübiga juttu, ning mõtlesin, et vaatan, et kelle ta seal leidis. See oli bassimängija, kes oli selline kõrgem kaliiber ja ta ei osanud meid eriti aidata, soovis edu ainult. Me siis mõtlesime, et kurat, tänaseks on siis õhtu läbi, ja hakkasime just mäest alla minema, kuid selline kripeldus jäi sisse, et mul on veel terve hunnik flaiereid taskus, et peaks midagi ära jagama ikka, siis ma ütlesin Henrile, et oota, lähme ikka mäest üles, ja vaatame, et kas on keegi silmapiiril, ja ei olnud kedagi, siis ma pöörasin ümber ja nägin ühte kõhnemat mustanahalist meie suunas liikums, otsustasin, et proovin siis temaga, läksin juurde ja küsisin, et kas ta on muusik, vastuseks sain, et ei ole, siis ma kõndisin ikka järele ja pärisin, et äkki ta teab kedagi, kes oleks või tegeleks sellega, ja ei jätnud talle eriti vaba ruumi vastamiseks, siis ta jäi seisma ja jäi kuulatama. Peale mõne minutilist enda selgitamist, mille käigus ta uuris mind pealaest jalatallani, hakkasin ma ta tähelepanu saama. Siis esimesi asju, mida ta mulle vastas oli see, et "The reason i am listening you is how you look and how you keep your composure, two very important things to make it in Hollywood" , siis ma sain aru, et ma olin midagi õigesti teinud. Siis meie jutt läks aina vabamaks, jää oli murtud. Ta nimi oli Benjamen Adams. Siis ta rääkis mulle naistest, kellega ta maganud on ja rääkis, et eelmine kolmapäev oleks ta peaaegu kaklema läinud Nicky Hiltoni poiss-sõbraga, kuna too olevat väidetavalt liialt kaua temaga rääkinud. Ta rääkis veel kuulsustest, kellega ta läbi saab ja kellega kohtunud oli, sinna kuulusid siis Kim Kardashian, Nicole Sherhzinger, Robert Downey jn., Jack Nicholson, Elizabeth Taylor, Wiz Khalifa. Ta rääkis veel seda, et kuidas ta selle aasta Grammyde jagamist crashis ja kohtus Halle Berryga, kellele ta koplimendi tegi ja naeratama ajas. Me vestlesime umbes 3h. Mingi hetk ronis üks tüütu sakslane meiega kaasa, kes oli purjus ja üritas kanepit hankida, pakkudes vastu , et ta ostab hot doge kõigile. Peale selle ebameeldiva tüübi oli meie jutuvestmine täitsa lahe, välja arvatud see, et tegu oli väga egoistliku ja enesekeskse inimesega. Me ei lasknud ennast sellest häirida, ja lükkasime veel hoogu juurde, et veel jääd purustada. Ta rääkis, et ta on kõikide erinevate rahvustega naistega maganud, ja ükski neist ei ole mustanahaline olnud veel. Ütles, et ta on kõrgem klass ja ta valib, et kellega ta magab. Seda kordas ta vähemalt kümneid kordi, et ta on kõrgem klass ja intellektuaal ja , et ta tunneb talendi ära kui näeb seda. Väitis, et see on ka ainus põhjus, et miks ta meiega praegu räägib. Vaadates selle tüübi enesekesksust, siis võib olla see nii oligi. Aga mida rohkem ta praalis, seda vähem uskusin mina teda. Umbes kella 4 ajal viis ta meid oma sõbra sushi restorani, kus all oli stuudio, selline väga kallis, kuid mitte muljetavaldav. Üleval tutvustas ta meid oma sõpradele, kes oli selle koha omanik, ja siis mingile väiksele mehhiklasele, kel oli mingi produktsiooni firma, kes omakorda tahtis meile "pulbrit" pakkuda, et meil mugavam oli, kuid millest me viisakalt keeldusime. Peale, seda liikusime ära koju, ja meil oli Benjameniga ühine kodutee. Huvitav oli see, et ta oli 32 aastane ja nn kõrgemast klassist ja tal oli oma limusiini firma, kuid ta elas endiselt ühetoalises korteris West Hollywoodis. Ta ütles, et kuna me oleme nii lahedad, siis ta tahab meid aidata, ning pakkus välja, et ta viib meid oma limusiiniga Beverly Hillsi avastama, ja viib meid parimatesse kohtadesse, kus saaks inimesi kohata. Seda kõike on raske uskuda, ja ma pigem ei tee seda praegu, ja võtan asja realistlikult. Eks näis, et mis saab. Täna õhtul lähme Sunset Stripile kogumaks sisu oma järgmise blogi jaoks.

Tervitades ,

Lauri!

le päev von päikseline

Eile väljas käies saime mööduvatelt autodelt signaale ja naeratavaid nägusid. Signaalitajaid oli kaks, mõlemas autos oli kaks meest.

Tänane päev algas rahulikult, mina harjutasin ja lauril oli kurk haige, kaanis teed ja uuris netist infot. Edasi läks põnevamaks. Minu saatuslik viga... millele lauri hoogu juurde andis. Ma mõtlesin, et teeks natukene trenni, pole ammu teinud. Siis Brett mainib minu kätekõverduste ajal :
Brett: I should tape this!
Mina: Why would you do that ?
Brett: For no reason.

vaikus

Lauri: you should have some really thight and short pants on
üks lause viis teiseni ja Brett jooksis magamistuppa ja tõi mulle paari neoonrohelisi alukaid. Ma olin segaduses ja muutsin sõnaahtraks. Lauri muidugi ässitas edasi, umbes et mine välja jooksma jne. Brett muidugi et: yeah, we should definitely go for a jog! it would be horny!
Asi oli naljakas ja siis brett hankis endale ka mingi paari. Lauri ässitas edasi, et cmon henri, mis see siis ära ei ole. Ma hakkasin tema peale pahaseks saama juba ( mitte nagu pahaseks pahaseks vaid leebelt huumoriga teen tagasi pahaseks) sest ta üritab alati mulle Brettiga seonduvaid nalju pähe määrida. Umbes et noh, henri ... nalja hakkab saama ;) Mina muidugi soovitasin siis Bretil laurile ka midagi tuua. Veel nastymat. Nii oligi. Lauri sai midagi eriti nastyt endale jalga ... nii palju kui seda oli :D Lauri oli suht kindel, et teda arreteeritakse nendes pükstes. Ma mõtlesin, et noh jah, mis see väikene liputamine siis ära ei ole ja et kui juba, siis juba. Küsisin Breti käest endale veel midagi lahedat, umbes nagu kaelarihma ja mingid needid käe ümber ja lauri pervopäikseprillid. Lauri sai endale karvase kasuka ka.

Nalja kui palju. Läksime jooksma(mööda Santa Monica blvrdi), saime signaale ja huvitavaid pilke. Huvitav oli vaadata, et kas ma tõesti oleks valmis midagi nii avalikult totrat tegema ... lihtsalt nalja pärast. Jah olin küll. Ausalt öeldes ma ei kahelnud selles, nii halb kui see ka ei tundu :D
Koju jõudes, hakkas nali natukene kaugele minema. Aga õnneks oli Lauri see, kes ise minule kaevatud auku hakkas kukkuma. Aga selleks korraks oligi kõik ja nali läbi :D

Muide täna oli ka Breti sünnipäev, kinkisime talle meie esimese demo, meie esimesel plaadil. lükkasime ka autogrammid peale.

Edasi shreddisime veel natukene ja läksime lauriga linna, uurima, et palju minu tatoveering maksma läheks. Rahustus minu vanematele, mul pole selle jaoks raha. Kaugeltki mitte. Sellise tindipläraka sisse torkimise eest soovitakse umbes 1500 dollarit. Kuigi saaks ka vist kuskilt odavamalt ja sama kvaliteediga, aga I get the point, et alla tuhande ei saaks kindlalt enam.

Proovisime Mehhiko toitu, mida kõik koguaeg soovitavad ja seadsime sammud Guitar Centerisse. Proovisime kitarre ja rääkisime tänavalvõõraste inimestega, kellel olid kitarrid kaasas. Saime mõned numbrid ja lingid. Linke otsides saime teada et homme on House of Bluesis Steel Panther! mõtlesime, et võiks vaatama minna. See oleks lahe kuulata ja seal saaks kohata lahedaid muusikainimesi.

Rääkisin Culleniga, kelle tuttav elab Santa Monical. Long story short, ta on nõus meile linna näitama ja meiega ringi chillima umbes pool päeva, võibolla tuleb kasuks.

Kell on alles pool kümme ja juba olen surmväsinud, ei jõua midagi teha enam, vajume tuttu.

Henri

No kuidas prääksub?

Mina Lauri siin, Meil on kell praegu..... eee, who gives a shit. Meil on pigem päike, vot see loeb. Igatahes on hommik praegu. Ma ütleks teglt kella, aga hennu läpaka aeg on eesti aja järgi, ja ma ei viitsi mingi arvutama hakata siin praegu. Hommikul olid mingid pilved , kuid nüüd päike kõrvetab jälle. Me veetsime hommiku netis kuulutusi postitades ja kuulutustele vastates. Kõige huvitavam on see, et kõik, kes on rohkem prod tahavad lihtsalt pappi teenida, midagi muusikaga tegeledes, ehk siis see kiirem tee meeldiks neile. Paistab, et see hetk, et mõelda talendi, imidži, suhtumise ja tööeetika kohapealt jääb läbi mõtlemata neil. See, et lihtsalt bändist bändi seigelda, ei ole ikka see... meie arust mitte. Täpselt nagu kodu, mida ehitad üles, mitte ei hüppa ühest kodust teise.

Rääkides siis veel eilsest päevast... nimelt me jõudsime west hollywoodi mingi 12-13 ajal ning siis liikusime hollywood blvd-ile, see oli ikka rahvast täis. Seal oli mingi üritus, poksijate debatt või midagi taolist. Palju bikiinides naisi oli ka seal, hellz yeahh.

Siis ma avastasin, et kurat, ma näen välja nagu saksa turist praegu, ja me otsustasime, et me lähme tagasi oma ööbimiskohta romaine streeteil ning vahetame riided ära sobilikema riiete vastu, ehk siis me lükkasime katkised teksad jalga, sleevless särgid selga, sättisime ennast üleüldiselt korda, et tähelepanu saada muusikute käest. Igatahes tähelepanu sai kõvasti peaks mainima, isegi inimesed hollywood blvd ei olnud nii riides nagu meie olime:D suht koomiline oli teglt ka. Üks naisterahvas tuli meile vastu ja ütles, et:"you are advertising way too many bands", siis henri vastas sellepeale, et"thank you", täda omakorda vastu, et"that was not a copliment..." , oijah suht naljaks ikka.

rääkides naljakatest asjadest, siis meie host on küll üks omapärane ja naljakas tüüp. täiesti arust aru, tavaliste inimeste silmades. Mitte meie. Ühesõnaga, mis siis eile juhtus oli see, et tal lendas mingi kari disainereid siia, üks veidram kui teine, ning nad hakkasid kõik koos peavõrusid ehitama, jõid veini, ja tõmbasid kanepit. Õhtu lõpuks vajus üks tsikk meie "kunstniku" voodisse ära. Siis Brett Bailey, kelle artisti nimi on Love Bailey, pani endale naisterinnahoidjat selga, siis ülikonna püksid jalga ja ülikonna selge, kust alt välkus ainult rinnahoidja, aaa ning siis veel ka kontsad alla, ning tantsis toas muusika taustal eriti energiliselt, ning siis jooksis tänavale ja kadus west hollywoodi avarustesse :D

me ärkasime täna mingi kella 7 ajal, ning henri tegi süüa, siis otsisime kuulutusi erinevatest portaalidest, nendele mis meeldisid vastasime ja arutasime, et kuidas ja mida vastata ja mida kirjutada, et me kõlaks paremini kui teised ja nende vastused. Eks näis, et mis vastatakse.

Love Bailey ärkas siis umbes kella 11 ajal üles, ning kommenteeris midagi ja pakkus meile teed ning kohvi. Me uurisime, et mis sellest preilist sai tema toas, kes seal teadvusetult oli, siis ta ütles, et :"i ate her and she was de-li-cious...", no selge siis. Kui ma tema toast mööda läksin, siis seda tüdrukut seal ei olnud tõesti, võib olla sõigi ära, mine tea.

Love Bailey on suht omapärane tüüp, kuid selles tema geniaalsus peitubki ja ta tööd on tõesti väga head, seda räägib ka juba see, et ta on koostööd teinud Rihanna ja Nicki Minaijga. Täna hommikul rääkis ta ka veel telefonis oma sõbraga eilsest Jennifer Lopezi peost, ja siis veel tänasest "video shootist", kus ta läheb, ja seal viibib Simon Cowell ka kohal isiklikult. Me oleme päris hea soone peale sattunud kui aus olla.

Praeguseks kõik , räägime hiljem.

Lauri.

Täna ei tule pikka blogi

Kõndisime Hollywoodi enda kottidega. Lauri kohvri rattad sulasid vedamisest üles ja pidime takso võtma. Tulime kohale, rääkisime rahast ja meil on nüüd kuuks ajaks elamine 600 dollari eest.
Käisime mööda hollywood blvrdi ja siis mõtleisme, et me näeme välja pooleldi nagu saksa turistid ja läksime tagasi koju, et end normaalselt riidesse panna, sest hollywood blvrdil oli mingi hunnik rahvast, kes ootasid kahe poksija debatti ja vaatasid samal ajal kuumi tüdrukuid, kes kuskil poodiumil üritusele silmailu pakkusid. Kuigi kahjuks seni olid mõned üritused ära lõppenud selleks ajaks kui tagasi jõudsime ja avastasime, et ilma suuremate tutvusteta kuskile sisse ei pääse. Mõtlesime kuidas teha rohkem kui praegu ja hakkasime pihta.

Vahepeal käisime ka poes. Trader Joe's. Kõik puu ja juurviljad on nii kallid ... ja nii koledad :D
See pood oli kallim, kui see mis seal geto laadsemas kandis. Aga leidsime ka odavamaid variante. See pood oli küll kallis, aga nägi välja nagu viisakas aga midagi odava maksima ja bauhof-i vahepealset.

Burger King on mahlasem kui Mcdonalds.

Koju jõudes olime väsinud.

Meie Wc ust ei saa seestpoolt lukustada -.-

Kui me kõndisime west hollywoodis juba oma kohvritega, siis sõitis meist mööda suur tõmmu mees jalgrattaga ja koeraga( selline ilane hall buldog, kus julgelt maja seinu märgistas) ja ütles, et : Go back where you came from! There are enough homeless people in our parks! ja siis hakkas naerma. Mainisin et : nice one! ja veeresime edasi :D

Hollywood blvrdil uurisin ka tatoveeringute hindade kohta.
Musicians Institute-i sisse me ei pääsenud, et inimestega tutvuda, seega kirjutasin Steneli sugulasele, kes on seal trummiõpetaja. Ei palunud palju :)

kirjutasime ka craigslisti kahte erinevat sorti kuulutusi. Üks oli selline sõbralik ja viisakas, teine ülbem ja kinnisem. Vaatame kumba konksu süüakse.
Lauri mõtles, et ameeriklastele ju meeldivad sellised: are you tired of boring music? would you like to make something different? then we've got something for you!!! laadsed reklaamid :D

ärkasime lauriga täna hommikul kell neli ja oleme praegu suht väsinud. Meie toanaabril on külas terve hunnik mingeid disainereid, kes teevad mingeid peaehteid, kuulavad Lady Gagat ja joovad veini. Mõni näeb päris humoorikas välja.

Käivad väljas kanepit tegemas.
Linnas kõndides oli seda distinktiivset kanepi lõhna tunda pääris mitmest tagaaiast :D

Henri

hei, mina, lauri siin!

Alustaksin sellest, et ma pole kunagi blogipidaja olnud, kuid motlesin, et avaldan paar oma motet ka seoses uleelamistega labi oma blackberry, mille loovutas mulle uks eriti nunnu tudruk, Marju. Praegu labi selle kirjutades on ka raskendatud minu eestikeele oskus kui keegi juba tahele pani.
Igatahes nagu eelmises postituses sai mainitud, et lennujaamas olid meil tosised probleemid, seda rohkem Henril kui mul. Nimelt, ma olin taiesti kindel, et mina olen see kes istub seal klaasi taga ja keda ule kuulatakse. Mind kontrollis uks meeldiv naisterahvas, kes kutsus mind koguaeg:“oh you little mess...“, ja sel hetkel see nii oligi. Mu silmad olid magamatusest punased nagu mingil seenesoojal ja minu meeletu puudlikkus olla hasti koostooaldis, kandis hoopis teistsuguseid vilju, ehk siis segadust. Igatahes, see “nice lady“, nagu mina teda kutsusin loi minu ullatuseks templi alla ning lasi mul minna. Minu ullatus oli vaga suur. Siis laksin Henrit otsima ja motlesin, et ta juba ootab mind, selles oli mul oigus, et ta ootab,kuid hoopis mingis klaasist ruumis kuhu ma minna ei voinud. Siis ma seisin seal umbes 7 minutit lootuses, et keegi tahele paneb. Seda ei juhtunud. Siis ma otsustasin tegutsema hakata, et oma sopra paasta, sest ma olin see, kel olid kaed seotud, kuid mul oli idee, et kuidas paasedam, moeldud tehtud. Poordusin uhe harra poole, kes nagi valja nagu hispaania versioon karlsson katuselt, ta oli suht sitapea. Utlesn et me peaks oma lennufirmale helistama, et tagasi soidupiletid broneerida. Olen aus, see loi sudame saapaaarde. Asi, mida ma olin koguaeg kartnud kuulda. Ma ei uskunud teda, ja otsustasin abi leida mujalt. Laksin segasin uhe “female officer`ide“ vestlust ning poordusin nende poole kui “security guards“ ,kuid paistis, et talle ei meeldinud see ja parandas mind kohe“ we are officers, not security guards“, mottes vastasin ma nagu Ace Ventura oleks seda teinud “ALRIGHTY THEN“. Ma loomulikult palusin jalle vabandust, et ma feilisin. Onneks oli moistlik naisterahvas. Siis ta suunas mind uhe teise female officeri suunas, kes nagi valja nagu Sharon Osbourne, roosade juustega. Seletasin talle situatsiooni ara ja ta aitas Henrit. Koigepealt tegi eriti pohjaliku taustauuringu tema kohta ja utles et koik peaks korda saama. Ja saigi. Hispaania karlsson paistis natuke pettunud olevat ainult, huvitav miks kull. Vana rahvas utleks selle peale et “ in your face. “. Kui lennujaamast valja saime, siis tabas see surreaalsus, sinine taevas, soe suveohk, palmid, kollased taksod, sportautod... Aga ikkagi siit teile nouanne, et kui riiki tuled, siis tea kindlalt mingit aadressi, et kuhu minna. Teeb su elu kovasti lihtsamaks.
Kui keegi teist on manginud GTA San Andreast, siis tanavapilt oleks nagu otse ekraanist kukkunud. Terve hunnik palme, need tanavaplaadid, poed, autod, inimesed, see soe suvetuul, see sinine taevas ja korvetav paike. Nagu kpikides filmides, mida olete nainud. Elu nagu filmis oleks oige oelda nuud.
Ohtul peale motelli check in-ni laksime poodi ja avastasime tanavaid, mis on suht sitased, peaks mainima ja vaga palju hispaanlasi ja muidu keeli ja kuktuure on segamini. Kaisime toidupoes “food for less“ , mis oli hiiglaslik ja toidu kogused olid hiiglaslikud, nagu reaalselt vaga suured. Lihtsalt imestama paneb, et miks nii palju... Esimese soogi tegime ikka rahvuslikus koogis, nimega McDonald`s. Kindlasti olete kuulnud. Seal on voimalik refillida, ehk joo automaadi karastusjooke niipalju kui jaksadm. Loomulikult tegime seda ikka pfff :D oobime motellis, kus iga 5 minuti tagant soidab kopter ulepe. Olen kohaliku ajajargi kella 4st uleval ja motlen plaane ja elu ule jargi praegu, ja siis otsustasin blogi kirjutada. Motellis on ka valibassein, mida tahaks kasutada enne trippima minekut. Plaan on kaia tana west hollywoodis, tutvuda inimestega ja uurida kortereid. Sellest koigest lahemalt jargmisel korral kui oleme tagasi motellis.

Huvitav saabumine

Tallinna lennujaama jõudes jätsin näpud autoukse vahele ja peale seda läksime check-ini. Meid olid saatmas Altšik, Marju, Dima ja Jürgen. Esimene ootamatus: lisapagasi eest tuli tasuda 40 euro asemel 75 sest see oli KLM-i taks ja neil oli pikem ots.

( õnneks altšik üllatas mind saja dollariga, mille ta mulle kinkis:)

Amsterdami lend kestis kaks ja pool tundi saime tasuta snäkke, saiakesi ja puha. KLM lend oli umbes kümmetundi vist. Hilines alguses, olid mingid tehnilised probleemid, mõtlesime, et parem probleemid maas kui õhus:) peale seda istusime lennukis end kangeks ja nautisime võimalust vaadata filme või natukene ebamugavalt tukastada. Saime õnneks ka natukene süüa.
Lendasime kuni 11 000meetri kõrguselt ja amsterdamist LA-sse on 9000 km.

Lennujaama jõudes läks põnevaks. Me oleks pidanud juba varem hotelli kindlalt ära broneerima, selle asemel, et otsida posu aadresse ja siis mõelda, et kui kohale jõuame, siis vaatame mis saab. Samuti oleks pidanud välja printima ebookersi pildi, et meil ikka on tagasisõidupiletid olemas. Tollis võttis üks kuri tollitöötaja mind kõrval ja hakkas seletama, et ma pean tõenäoliselt tagasi lendama, sest mul pole hotelli broneeritud. Ma ütlesin, et mul on olemas aadresse ja kui ma saaksin internetti siis ma saaksin ju praegu broneerida või leida mingi võimaluse, aga seda võimalust ma ei saanud. Lauri leidis vahepeal palju sõbralikuma tollitöötaja, kes mõistis, et me olime lihtsalt väikese vea teinud ning seletas talle, et kuhu me minna plaanime ja milles probleem. Kokku ootasime tollis kolm tundi. Lõpuks lasti meid ikkagi läbi, umbes niiöelda hea sõna peale ja pidid helistama ja kontrollima, et kas me ikka jõuame kohale ja mida me teeme ja kui me lahkume siit, siis me peame hotelli teada andma, et kuhu me täpselt läheme. Veel loeti sõnad peale ja kahtlustati, et me plaanime siia pikemaks ajaks jääda. Seal tolli ruumis oodates kohtusin ühe latiinoga, kes ütles, et tõenäosus, et ma riiki saan on 5 %. Kõik mingi pisikese broneeringu puudumise pärast, mille ma oleks saanud paari minutiga Eestist juba ära teha.
Igatahes edasi hankisime takso ja saime 60 dollari eest east hollywoodi.
Taksojuht oli mehhiklane ja suitsetas sigarit.

LA on täiesti sürreaalne nagu kuskilt filmist. Läheme hangime süüa ja üritame kanda kinnitada.
Kindel on see, et lähiajal ma ei julge tööle küll asuda ja selleks, et me hotellis liiga kaua ei peaks olema, peaksime leidma paari päevaga korteri, et meie eelarve liig kiirelt ei väheneks. hotelli öö on umbes 45 dollarit nägu ja me ei saa siia jääda kauemaks, kui 2 ööd, sest neil pole rohkem vabu kohti.

Marju ja Steneli käest kuuldult, et kõik läheb sujuvalt ja tollis probleeme ei ole, võtsime asja natukene liiga kergelt. järgmine kord oleme targemad ja prindime iga jupi materjali välja, sest ilmselgelt tracking code-dest osadele tollitöötajatele ei piisa( tagasilendude osas just). Loodan, et linnas kohatavad inimesed on sõbralikumad :)
Lisaks järgmine kord peale 12 tundi mitte wc-s käimist ja enne tolli minekut, ma käin wc-s ära, et ma ei peaks kannatama veel kolm tundi, oodates kuni asi laheneda võib :D


Muidu on väljas soe ... 28 kraadi! Ja kõik on nii sürreaalne :)

Otsime odava poe, et hankida süüa!

Henri

Ratsanikud ratsutavad loojuva päikese ehk lääne poole

Suvel, peale (marju loe : pärast) lõpetamist kolisin Lauri juurde Tallinnasse, kus elasime neljakesi, koos Andrese ja Rauliga. Tööle läksin Solaris kinosse, mis ei osutunud just kõige meeldivamaks töökohaks ning kahtlust äratas juba see, et esimestel päevadel seal olles, soovitati meil kaastöötajate poolt heaga seal töötamine lõpetada. Enamus negatiivset tuli osade juhatuse liikmete silmakirjalikust ja ebaviisakast käitumisest. Aga see selleks, sest osade muhedate töökaaslastega sai kõvasti nalja. Tööpäevad olid toredad umbes 12 tunnised, vahel rohkem vahel vähem. Graafik oli kaks päevatööl ja kaks vaba. Kogu vaba aja pühendasime muusikaga tegelemisele, reisi korraldamisele ja üritasin ka leida sponsoreid. Igatahes, suvega õppisin ma kohutavalt palju. Lõpuks saatsin ka paar sponsorkirja ja siinkohal väga suur tänu Sten Tamkivile, kes toetas rahaliselt endale peaaegu täiesti võõraid tüüpe võrdlemisi riskantses ettevõtmises. Muidugi toetasid meid väga palju ka lähedased sõbrad ja pereliikmed:)

Lendame minema juba homme! See pole mulle veel kohale jõudnud, et tglt lähen kuskile kaugele kaugele ja meil pole veel isegi seal kindlat elamiskohta! Couchsurfingu kaudu leitud inimesed keelduvad ja korterite pakkumised tunduvad kuidagi natukene scam-i laadsed olevat. Nii et nalja hakkab alles saama.

Kui ma kohvrit pakkisin, siis avastasin, et päris raske oli mahutada sinna piisavalt asju, et see tunduks nagu seal oleks isegi midagi sees. Lõpuks lahendasin selle probleemi, surudes kohvrisse väikese võimu. Samas poleks ma saanud ka kõiki asju mahutada ainult käsipagasisse ja kitarrikohvrisse. Lennufirma kodulehel oli kirjas, et pagasit ei tohi lukku panna, sest USA tollitöötajad otsivad meie kotist pomme, seega poleks nad kohe kindlasti suutnud seda tihket pakki sarnaselt tagasi suruda. Samas kui nad peaksid hakkama minu kohvrit läbi otsima, siis selleks olen ma juba valmistunud. Avades kohvri näevad nad esimese asjana minu south parki teemalisi boksereid, millel on Cartman ja kiri: you sick bastard!

Lauri helistas just ja muuhulgas küsis, et kas ma teadsin, et haigekassa ei korva meie tervisekulusid, kui me asume väljaspool euroopat.

jah, teadsin küll.
:D
--------------------------------------------------

Võrdlesin enda ja Lauri kohvreid, tema oma on pea kolm korda suurem kui minu kaasa pakitud kohvrinäkats, millest neljandiku ruumi võtab enda alla väikene võim. Loodan, et ma liiga vähe kaasa ei pakkinud, samas nagu on pisut kõike olemas ja ega ma palju ei vajagi vist.

Oleme öö enne lendu magamata, sest ei näe erilist mõtet tuttu heita:)
avastasin samuti et jäid osad asjad tegemata … nagu sularaha kaasa vahetamine või mõne ekstra ananassi konservi soetamine.

Hankisime koos Marjuga ka mõned odavamate motellide/ hotellide aadressid, kus peatuda paar päeva kuni leiame mõne korteri.

Tglt on kõik täitsa muhe.

Et siis … head aega Eesti!