Oh seda Hollywoodi!

Sry, et blogi pidamine on vahele jäänud. Vabandan siis siinkohal vanemate ja sõprade ees. Põhjus on see, et on päris palju tegemist olnud, mis iseenesest on hea, sest kui me koguaeg blogi uuendaks, siis oleks see ilmselge näide, meie tegevusetusest ja toas istumisest, ehk siis kui tulevikus peaks blogi kirjutamine natukene venima kiskuma, siis on põhjused ainult need, et meil on tegevust ja seda siis muusikaga seoses. Aga siis nüüd eelmistest päevadest lähemalt.

Üleeilne päev möödus suhteliselt rahulikult siin West Hollywoodis. Päeval harjutasime korralikult, tegime süüa ja käisime korra poes. Ilm oli samuti ikka suvine, sinine taevas ja soe suvetuul. Love Bailey sõbrad hängisid ka jälle siin, üks imelikum kui teine aga me ei lase ennast neist häirida. Üks tema sõber, keegi Todd või midagi sellist on küll omamoodi vennike. Ta käib koguaeg piinlikult lühikestes mustades teksapükstes. No sellised mida võib tavaliselt Eestis näha suviti, eesti tüdrukutel jalas olevat, mis mõjub väga atraktiivselt erinevalt sellest tüübist, mis on lihtsalt väga gei. Neile on see ilmselgelt kompliment :D Sel tüübil on ka seljas veel mingi eriti tihke särk ja siis on tal veel roosad juuksed. Jalas on tal tavaliselt mingid tanksaapad, ilma nöörideta, nii et arvatavasti ta teeb seda kõike, et saada pilke ja tähelepanu. Samuti on ka mõned naissoost isikud siia ära eksinud, kuid need on nagu emalaevad. Vabandust väljenduse eest, kuid nii on.

Minnes tagasi päeva juurde, siis õhtuks me otsustasime, et lähme Steel Pantheri kontserdile, House Of Bluesi, Sunset Stripil. Selles kohas on ajalugu. Juba kiire pilk sellele nn hoonele, oli retk tagasi 80ndatesse. See ei näinud üldse ülepakutud või uue ehitisena, vaid paistis, et see oli puutumata jäänud modernsest elust, mis mõjus veel paremini. Kui teha ka veel kiire otsing guuglisse, siis saate aru, et mida mõtlen. Pilti nähes korrutage see vaade 100ga ning saate aru, et kuidas see päriselt mõjub. Kõigepealt seisime me järjekorras umbes 30 minutit ja ootasime uste avamist. Ma alguses arvasin, et seal on juba väga palju rahvast ees, kuid ei olnud, suht rahulik oli, mis andis omakorda võimaluse natuke ümbrusega tuttavaks saamiseks ja inimeste vaatlemiseks. Henri suunas mind ühe blondi poole, kel oli kitsas läikiv must kleit seljas, ja kelle parem käsi oli täiesti tatoveeritud. Kuna ta oli natuke kaugemal ja väljas oli suht pime, siis oli mul raske aru saada, et milline ta täpselt välja näeb, kuid kui ta meist mööda kõndis, siis tundus küll, et ta on siin juba Guns N Rosesi ajast gruupina töötanud ja ilmselgelt liigne solaariumis käimine oli oma töö teinud juba tema nahale, mis tegi temast veel vanema inimese. Üleüldiselt oli seal ikka publik koos, mida eestis ikka ei näe rokk kontserditel. Lõpuks kui me sisse saime, siis avanes vaade House Of Bluesile seestpoolt. Näha oli palju Staffi sagimas ja juba inimesi, kes ostsid alkoholi. Me tegime väikse tiiru peale, nii ülevalt kui alt ja tutvusime, et millega meil siis tegu on. Koht oli tõesti 80ndatesse kinni jäänud kui välja arvata uuem helitehnika. Igatahes eriline õhkkond oli loodud.

Enne Steel Pantherit oli kaks soojendusbändi, üks oli mingi Guklok ja teine oli KingBaby. Esimese kohta nii palju, et tegu oli sellise Ill Nino taolise nu-metal stiilis bändiga, milles võis ka veel ära kuulda mõjutusi Stoner rokist ja sellisest progressiivsest bändist nagu Tool. Kõik bändi liikmed oli ülekaalulised, mis tegi nende imidži teistsuguseks. Suhteliset kuulatav kraam, kuid minu kõrvu nende helid ei paitanud. Kava kestis täpselt 30 minutit, siis tuli 15 minutit pausi, mille käigus sättis ennast valmis järgmine bänd, nimega KingBaby. See oli juba veel huvitavam bänd, kuna nad olid rohkem musikaalsemad ja huvitavamad. Tegu oli siis kolmepealise bändiga. Nende laulja paistis igatahes väga ekstaasis olevat ja energiline. Tema kitarrisoolod olid sellised õrnalt country ja bluesi stiilis, mis tekitas sellise väga hea õhkkonna, mis oli nauditavam, kõvasti nauditavam. Kava kestis samuti 30 minutit ja ei ühtegi minutit rohkem. Rahvast oli juba rohkem majas ja ei saanudki aru, et kui täismaja tekkis. Ma otsustasin hõivata endale koha helipuldi ees, ehk siis umbes 10 meetrit lavast, kuna seal on heli palju parem ja arusaadavam. Henri otsustas lava ette minna ning sealt asja tsekkida, kutsus mind ka , kuid ma ei olnud sellest trügimisest huvitatud. Esimest korda õhtu jooksul kasutati ka siis lavakardinaid, mis tõmmati Steel Pantheri jaoks täispikalt lava ette. Üritati tekitada ootust ja salapära, ja see mõjus. Ootamine kestis päris pikalt, umbes tund aega või isegi rohkem. Samal ajal oli saal rahvast täis, kes pingsalt ootasid peaesineja pealetulekut. Näha oli, et rahvas tuli siia, et lõbutseda ja nalja saada. Rahva sees liikusid glam metali austajad, keda reetis nende riietus, mis oli eriti liibuv ja veel igasugu roki rahvast ja lihtsalt tsillilt riietes inimesi. Ja siis tund aega hiljem, lendas peale Steel Panther, kes avas oma seti looga "Asian Hooker". Bändi saund oli võimas ja väga tihke ja Michael Starr i hääl oli täpselt seda mida oli vaja, et bändi juhtida. Peale esimest lugu hakkasid tüübid kohe nalja tegema rahvaga, et jääd murda. Ja mina kui valiv naljade suhtes, et mille üle ma naeran, siis need tüübid tegid tuju noo heaks, et ise ka ei usu. Põhilised naljamehed oli Michael Starr ja Satchel, viimane veel eriti, kes alustas kohe naistest publikus, kes võiks temaga taharuumi minna pärast kontserti. Lexxi Foxx, ehk siis bassimängija, veetis enamuse oma aja ennast lava peal meikides, kasutades selleks peeglit ja huulepulka ja mingeid muid vidinaid. Stix Zadinia, kes on siis bändis trummar, võttis asja väga tsillilt ja lihtsalt nautis seda, mida tegi. Nende huumor oli lihtsalt väga lahe. Ja see, et keset esinemist Satchel ja Lexxi tegiv vulgaarseid liigutusi erinevat naisisikute suunas publikus, mille sisu oli siis vulgaarne liigutas ja käeviibe, et "backstage". Peale teist lugu ütles Satchel, et ta ei mängi enam ühtegi lugu kui ei tule lavale tsikk paljaste tissidega. Siis nad said ühe glam metal tsiki lavale, kes oli siis nõus seda tegema. Michael Starr ütles, legaalselt ta ei tohi neid rinnahoidjajd ära võtta, nii et keegi peab lavale tulema ja seda tegema. Siis kutsuti lavale üks punapealine kõhna poiss, kellel oli see esimene kord üldse ja ta võttis rinnahoidjad ära talt :D nalja kui palju. Kontserdil oli ka külalisesineja, näitleja Corey Feldman, kes laulis nendega Def Leppardi loo "Pour some sugar on me", see oli lihtsalt öeldes kickass. Õhtu jooksul kuulsime ka veel Guns N Rosesi "Welcome to the Jungle", mille jooksul tantsis laval neli tsikki publikust. Enne "Paradise City" mängimist kutsus Michael Starr lavale ühe tsiki, kel olid tema sõnade kohaselt väga suured rinnad, ning ta tahtis, et publik ka seda näeks. See tädi läks ja tõstis oma särgi üles ja läks esimese rea suunas kus oli see punapealine kõhn poiss ning hõõrus talle neid näkku, siis ta läks trummar Stixi juurde ja lihtsalt hõõrus talle neid ka näkku :D rockenroll... Set lõpetati siis "Paradise Cityga", mis oli samuti kickass ja väga hästi esitatud. Peale konserti voolas House of Blues rahvast tühjaks, just siis kui me mõtlesime, et me jagame oma prinditud flaiereid välja. Henri suutis enda omad juba enne kontserti välja jagada, kuid ma tahtsin olla kindel, et minu omad jõuaks õigete inimesteni, ning siis ma istusin maha, House Of Bluesi ette, ja siis ma nägin, et Henri rääkis mingi väikse tõmmu rokitüübiga juttu, ning mõtlesin, et vaatan, et kelle ta seal leidis. See oli bassimängija, kes oli selline kõrgem kaliiber ja ta ei osanud meid eriti aidata, soovis edu ainult. Me siis mõtlesime, et kurat, tänaseks on siis õhtu läbi, ja hakkasime just mäest alla minema, kuid selline kripeldus jäi sisse, et mul on veel terve hunnik flaiereid taskus, et peaks midagi ära jagama ikka, siis ma ütlesin Henrile, et oota, lähme ikka mäest üles, ja vaatame, et kas on keegi silmapiiril, ja ei olnud kedagi, siis ma pöörasin ümber ja nägin ühte kõhnemat mustanahalist meie suunas liikums, otsustasin, et proovin siis temaga, läksin juurde ja küsisin, et kas ta on muusik, vastuseks sain, et ei ole, siis ma kõndisin ikka järele ja pärisin, et äkki ta teab kedagi, kes oleks või tegeleks sellega, ja ei jätnud talle eriti vaba ruumi vastamiseks, siis ta jäi seisma ja jäi kuulatama. Peale mõne minutilist enda selgitamist, mille käigus ta uuris mind pealaest jalatallani, hakkasin ma ta tähelepanu saama. Siis esimesi asju, mida ta mulle vastas oli see, et "The reason i am listening you is how you look and how you keep your composure, two very important things to make it in Hollywood" , siis ma sain aru, et ma olin midagi õigesti teinud. Siis meie jutt läks aina vabamaks, jää oli murtud. Ta nimi oli Benjamen Adams. Siis ta rääkis mulle naistest, kellega ta maganud on ja rääkis, et eelmine kolmapäev oleks ta peaaegu kaklema läinud Nicky Hiltoni poiss-sõbraga, kuna too olevat väidetavalt liialt kaua temaga rääkinud. Ta rääkis veel kuulsustest, kellega ta läbi saab ja kellega kohtunud oli, sinna kuulusid siis Kim Kardashian, Nicole Sherhzinger, Robert Downey jn., Jack Nicholson, Elizabeth Taylor, Wiz Khalifa. Ta rääkis veel seda, et kuidas ta selle aasta Grammyde jagamist crashis ja kohtus Halle Berryga, kellele ta koplimendi tegi ja naeratama ajas. Me vestlesime umbes 3h. Mingi hetk ronis üks tüütu sakslane meiega kaasa, kes oli purjus ja üritas kanepit hankida, pakkudes vastu , et ta ostab hot doge kõigile. Peale selle ebameeldiva tüübi oli meie jutuvestmine täitsa lahe, välja arvatud see, et tegu oli väga egoistliku ja enesekeskse inimesega. Me ei lasknud ennast sellest häirida, ja lükkasime veel hoogu juurde, et veel jääd purustada. Ta rääkis, et ta on kõikide erinevate rahvustega naistega maganud, ja ükski neist ei ole mustanahaline olnud veel. Ütles, et ta on kõrgem klass ja ta valib, et kellega ta magab. Seda kordas ta vähemalt kümneid kordi, et ta on kõrgem klass ja intellektuaal ja , et ta tunneb talendi ära kui näeb seda. Väitis, et see on ka ainus põhjus, et miks ta meiega praegu räägib. Vaadates selle tüübi enesekesksust, siis võib olla see nii oligi. Aga mida rohkem ta praalis, seda vähem uskusin mina teda. Umbes kella 4 ajal viis ta meid oma sõbra sushi restorani, kus all oli stuudio, selline väga kallis, kuid mitte muljetavaldav. Üleval tutvustas ta meid oma sõpradele, kes oli selle koha omanik, ja siis mingile väiksele mehhiklasele, kel oli mingi produktsiooni firma, kes omakorda tahtis meile "pulbrit" pakkuda, et meil mugavam oli, kuid millest me viisakalt keeldusime. Peale, seda liikusime ära koju, ja meil oli Benjameniga ühine kodutee. Huvitav oli see, et ta oli 32 aastane ja nn kõrgemast klassist ja tal oli oma limusiini firma, kuid ta elas endiselt ühetoalises korteris West Hollywoodis. Ta ütles, et kuna me oleme nii lahedad, siis ta tahab meid aidata, ning pakkus välja, et ta viib meid oma limusiiniga Beverly Hillsi avastama, ja viib meid parimatesse kohtadesse, kus saaks inimesi kohata. Seda kõike on raske uskuda, ja ma pigem ei tee seda praegu, ja võtan asja realistlikult. Eks näis, et mis saab. Täna õhtul lähme Sunset Stripile kogumaks sisu oma järgmise blogi jaoks.

Tervitades ,

Lauri!