Ratsanikud ratsutavad loojuva päikese ehk lääne poole

Suvel, peale (marju loe : pärast) lõpetamist kolisin Lauri juurde Tallinnasse, kus elasime neljakesi, koos Andrese ja Rauliga. Tööle läksin Solaris kinosse, mis ei osutunud just kõige meeldivamaks töökohaks ning kahtlust äratas juba see, et esimestel päevadel seal olles, soovitati meil kaastöötajate poolt heaga seal töötamine lõpetada. Enamus negatiivset tuli osade juhatuse liikmete silmakirjalikust ja ebaviisakast käitumisest. Aga see selleks, sest osade muhedate töökaaslastega sai kõvasti nalja. Tööpäevad olid toredad umbes 12 tunnised, vahel rohkem vahel vähem. Graafik oli kaks päevatööl ja kaks vaba. Kogu vaba aja pühendasime muusikaga tegelemisele, reisi korraldamisele ja üritasin ka leida sponsoreid. Igatahes, suvega õppisin ma kohutavalt palju. Lõpuks saatsin ka paar sponsorkirja ja siinkohal väga suur tänu Sten Tamkivile, kes toetas rahaliselt endale peaaegu täiesti võõraid tüüpe võrdlemisi riskantses ettevõtmises. Muidugi toetasid meid väga palju ka lähedased sõbrad ja pereliikmed:)

Lendame minema juba homme! See pole mulle veel kohale jõudnud, et tglt lähen kuskile kaugele kaugele ja meil pole veel isegi seal kindlat elamiskohta! Couchsurfingu kaudu leitud inimesed keelduvad ja korterite pakkumised tunduvad kuidagi natukene scam-i laadsed olevat. Nii et nalja hakkab alles saama.

Kui ma kohvrit pakkisin, siis avastasin, et päris raske oli mahutada sinna piisavalt asju, et see tunduks nagu seal oleks isegi midagi sees. Lõpuks lahendasin selle probleemi, surudes kohvrisse väikese võimu. Samas poleks ma saanud ka kõiki asju mahutada ainult käsipagasisse ja kitarrikohvrisse. Lennufirma kodulehel oli kirjas, et pagasit ei tohi lukku panna, sest USA tollitöötajad otsivad meie kotist pomme, seega poleks nad kohe kindlasti suutnud seda tihket pakki sarnaselt tagasi suruda. Samas kui nad peaksid hakkama minu kohvrit läbi otsima, siis selleks olen ma juba valmistunud. Avades kohvri näevad nad esimese asjana minu south parki teemalisi boksereid, millel on Cartman ja kiri: you sick bastard!

Lauri helistas just ja muuhulgas küsis, et kas ma teadsin, et haigekassa ei korva meie tervisekulusid, kui me asume väljaspool euroopat.

jah, teadsin küll.
:D
--------------------------------------------------

Võrdlesin enda ja Lauri kohvreid, tema oma on pea kolm korda suurem kui minu kaasa pakitud kohvrinäkats, millest neljandiku ruumi võtab enda alla väikene võim. Loodan, et ma liiga vähe kaasa ei pakkinud, samas nagu on pisut kõike olemas ja ega ma palju ei vajagi vist.

Oleme öö enne lendu magamata, sest ei näe erilist mõtet tuttu heita:)
avastasin samuti et jäid osad asjad tegemata … nagu sularaha kaasa vahetamine või mõne ekstra ananassi konservi soetamine.

Hankisime koos Marjuga ka mõned odavamate motellide/ hotellide aadressid, kus peatuda paar päeva kuni leiame mõne korteri.

Tglt on kõik täitsa muhe.

Et siis … head aega Eesti!