Hei kõigile! See blogi on pikka aega vaikne olnud, kuid nüüd võtaks sõna ja ütleks, et USAs viibides poolkogemata filmitud kaadritest sai meie neljanda loo muusikavideo, mis kannab nime Insomnia. Kuna selle loo emotsioon peegeldab suures osas seda, mida me seal kogesime või tundsime, siis sobivad kaadrid sinna kui valatult.) http://www.youtube.com/watch?v=-PTRkL3UxIY&feature=player_embedded Head kuulamist ja vaatamist! Henri

Kuulamist!

Toome teieni meie värskelt salvestatud loo, mis kannab enne laulusõnade valmimist ning vokaali lisamist nime '' Kill the Beeps''

http://www.youtube.com/watch?v=K8wjz_q7NEU

Soovime teile koos Dima ja Lauriga meeldivat kuulamist ning võite jääda ootama enamat;)

ja ka meie facebooki leht
http://www.facebook.com/?ref=tn_tnmn#!/WickedVendetta?sk=wall

Nomnomnommm....

kell on praegu varsti 12 oosel, ja me meil on seljataga bassi lindistamise paev, ja praegu raakides, siis Dmitri "redneck" Matasov pressib ramedalt bassi praegu ja Henri istub siis Sound Engineeri toolis, ning ma istun produtsendi toolis ning tahes tahtmata hakkab koht tuhjaks minema, ning.... no kurat kuidas tahaks praegu taco belli, seda 5-layer beef burrito, kus liha asemel siis riis, mitte , et taimetoitlane oleks, kuid see on nagu eriti hea riisiga. Sheerin teiega, meie pohi taco belli kohta ka :D ja taco bell voiks nuud siis Eestisse ka jouda, 99 senti on uks korralik burrito ja kolme dollari eest saab kohu tais kull.
Aaaja, ja lisan uhe pildi veel, kus me soitsime sealt samast taco bellist valja ja Karsen oleks meid peaaegu ara tapnud ja mul onnestus ootamatult pilt teha sellest situatsioonist,
esiteks oli ta tekiila laksu all ja nagu ta vaitis, et ta silmad on kuidagi udused, ja oi oi kui napilt me paasesime :D
Enamus kordi kui me Karseniga soitsime, siis see tsikk oli mingi alkoholi moju all ja igakord me kusisime, et miks ja... seletatavat vastust me ei saanud. Aaa, ja igakord kusitakse minu kaest, et miks ma alati joomisest raagin... hmm ja ma utlen, et ma raagin, et nagu asi seda oli, ei midagi muud.

Eile sai paris kaua uleval oldud, sest me harjutasime oma osasid, ja Henri kirjutas intervjuud mingile ajalehele, seoses siis meie tegemistega USAs ja loomulikult muusikast. Mul onnestus siis ikka uks segane tekst jalle kokku ajada. Hellz yeahh!

HEY HEY!

raporteerime lounast praegu! Nimelt, miks ei ole midagi kirja saanud veel, sest meil on paris palju tegemist olnud... ehk siis lindistamisega, ja ma utlen, et see mis praegu valmib, saab kickass olema.

Vahepeal sai vaike ring tehtud Tartus ja Rootsis, ning nautisime vaikest kruiisi. Tartust raakides, siis tsillisime koos Paabuga ja kulastasime klassikaliselt ikka "Krooksu" ja votsime paar tervitusjooki. Meiega uhinesid veel Kauri, Kaur ja Marju. Mida ma utleks Tartu kohta on see, et see on endiselt koige monusam linn ja kuidagi vaga hubane. Ma kirjutan praegu natuke kiirustades, sest ma pean tagasi minema shreddima ja head kraami tootma ja meil on vaja veel kana ka kupsetada, mis votab aega. Maja on meie paralt ja kui aus olla siis minu arust lindistamine on vaga lobus protsess, mitte selline stressirohke kui ma kartsin... noh, eks see oleneb ikka seltskonnast ka. Meil on vedanud siis sel juhul :D
Raagin korra Rootsi kruiisist ka. Ma utleks, et tegu oli sellise tavalise turismi juraga, kus soidad Rootsi, siis tuled laevalt maha, siis oled seal 7h ja enamus aja otsid kaardi pealt, et mida teha, ja siis sa lopetad lihtsalt ringi kaies, ja midagi nahes, kiirustad laeva peale tagasi, oled vasinud, magad natuke, siis lahed Ibiza ooklubisse ulesse, mis on sitaks mottetu idee, sest see on tadisid ja purjus jaurameid tais, nii , et sa lopetad lihtsalt klubis seistes lolli naoga ja uritad aru saada, et mida sa teed siin, siis lahed tagasi kajutisse ja siis tahavad mingid vene ossid sinuga kakelda, vahe nad teavad, et Dima on 8 aastat karated oppinud ja noortemeister ja Henri on MMA baaskursuse labinud ja mina... ma annan endast parima :D igatahes, need tuubid kutsusid meid pussydeks ja mida iganes veel ja soimasid Dimat samal ajal kui Marju uritas neid meie kajutist valja ajada. Ma samal ajal uritasin ules aratada Henrit, kes peale seda soimu rahet ei olnud endiselt ules arganud. Ma raputasin teda ja utlesin, et mingid tuubid tagavad kakelda, et parem arka ules, parem ikka kui saad unepealt tappa :D siis ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja keeras teise kulje :D nojah siis. Igatahes need hakatised laksid ara, ju siis ei viitsinud enam karjuda, sest me ei teinud valja aga kajutisse sisse nad ka ei julgenud tulla. Poisid ise olid sellised, utleks, et meist vaiksemad :D naljakas.

Raagiks meie lindistamis plaanist ka veidi. Me mangisime mu vanematele ka meie lugu, mida me praegu lindistame, mis on praegu ule 8 minuti pikk, ja suht kreisi. Ja minu ullatuseks, isegi mu isa utles, et:" tead ma olen neid rokk bande nuud kuulanud, ja Soomes lastakse neid sitaks, siis ma pean utlema, et see lugu uletab need koik praegu!" ... igatahes eile oli meil 9h lindistus sessioon, kus linti sai ainult pool lugu, ja seda ainult Henri partiide poolt, sest me bustime oma tagumikke, et mitte sitta toota :D mul on veel sooli vaja maha panna, mida ma veel koos ei oska mangida, nii, et ... saab veel lobus olema.

Uks hea uudis on veel, nimelt V Magazine photoshoot tuli valja, ja.... meie oleme ka sealt taitsa sees olemas. Ma raakisin Toddiga ka, kes utles, et seal on veel paremaid pilte, et see pildivalik oli suht sitt, nii et voib olla lekib ka veel paremaid pilte ja saab ka neid jagada. Uks asi on see, et Todd kirjutas mulle, et :" The closet smells like you guys, it makes me sad that you are away, we miss you guys" ja isegi Brett kirjutas mulle, et ta igatseb meid... see on ikka ullatav kui aus olla.
Eks me varsti ilmume tagasi, aga koigepealt toodame kraami, selleparast me tagasi tulimegi. Mu praegune sissekanne on suht segane, sest ma kirjutan kohe mis pahe tuleb, et koik ei pruugi loogiline olla, kuid ma jagaks moned pildid ka, ehk siis mis me valgas oleme teinud ja siis veel photoshooti omad ka.
Uritame rohkem kirjutada lahipaevadel!!!!

Me jalgime praegu sellist motot, mida ma kuulsin uhes filmis Brad Pitti poolt, nimelt siis " take it, its yours!"

Ja uks naljakas fakt, et Brad suitsetas terve dekaadi savu...

http://www.vmagazine.com/2012/01/dancing-in-the-streets/ see on siis pikem V Magi story!

Chillime Valgas ning seik lennujaamast

Postitusi pole pikka aega ilmunud ning tosi on ka fakt, et me konnime taas kodumaa pinnal, kuid see ei tahenda kaugeltki, et meie seiklused voi tegemised oleksid loppenud. Peale Eestisse joudmist seadsime paari paeva jooksul sammud lauri koju, Valka, et siin hakata pihta salvestamisega. Hoivasime ylemise korruse ning kaunistasime seda igasugu elektroonika ning kitarridega( Muidugi laotasin kuskile nurka maha ka enda riidekuhja ja hambaharja).

Meenutus 10 jaanuari hommikust:
Arkasin lauri unise poordumise peale minu poole, mis tundus murettekitava kolaga. Esimene mote... raudselt magasime sisse! ning olin sekundiga arkvel, kuid uni naases kui leidsin enda kella mis naitas endiselt 8:36... okei ... see tahendab, et meil on veel aega, kuid milles jama siis jama?
Lauri: Todd saatis just sonumi: Hey guys! I don't know if she has reached you yet, but Karsen's car got stolen last night! She's freaking out ... umbes selles punktis ma enam edasi ei kuulanud nind motlesin et ... arvata oli, et paris rahulikult me lennuki peale ei joua.

Probleemsemaks muutis olukorra see, et me olime arvestanud, et Karsen ning Todd saadavad meid lennujaama ning meie eelarve ei sisaldanud raha taksosoidu jaoks, mis oleks olnud kuskil 80 kuni 100 dollari kanti. Bussidega oleks soitnud lennujaama yle kahe tunni ning kui aus olla, siis ma polnud yldse kindel, et millise peale oleks kohe alguses koige targem astuda. Kuna me olime yritanud enda kohvrite sisu kompaktselt pakkida, et peaks yhe pagasi eest vahem maksma ( mille eest meie kaest lopuks yldse raha ei voetud :S... segaduses aga onnelik :D) siis seadsin sammud koos enda micro cube'ga ( mis on selline ilus pisikene punane kirss kitarrivoimendi maailmas- kaalub 3 kg, voimsust on 2 watti kuid heli on tal taitsa armas ja mitmekylgne(nagu ema raagiks vastsyndinust juba)) Pandimaja poole, teades, et 80 dollarit peaks selle eest ikka saama, sest guitar centeris maksis ta uuest peast 129. Kui saabki vahem siis ... ega ma kaekella ka ei vaja: kui on valida viisa yletamisega ning kuskil kinnihoiuasutuses enda kella vahtimisega(sest viisa yletamine kas voi moneks tunniks on tosine kuritegu), voi siis mitte kella vaatamisega kae pealt ning pigem kellast mis on lennukis sinu ees istuva inimese seljatoel, siis valik on vist paris iseenesest moistetav :D Aga pandimajad avati alles kell 10. Kui ma tagasi joudsin, oli Lauri raakinud teiste hulgas ka Dimaga, kes ytles et ta saadab meile taksoraha ( Winning!). Kuna me ei olnud arvestanud sellise juhtumusega sel hommikul, siis me ei olnud ka telefoni arvet taiendanud, ehk siis me ei saanud ka kellelegi helistada, kyll aga sai imekombel sonumeid saata! :) Muuhulgas sonumeerisin ka Jamie'le ( yks samasooihar neiu kellega sai taimetoidu kohvikus kunagi yks louna soodud) kes ytles, et takso on liiga kallis ning ta pakuks meile kyyti juba poole selle eest. 18 kilomeetri eest 50 dollarit kytuserahaks on isegi LA linnas natukene palju, kuid see oli ikkagi ootamatu ning... monikymmend dollarit siia sinna kaaluvad igati yle uute lennukipiletite ostmise ja veensin laurit mitte taksot votma.

Kui lopuks autosse istusime, siis lootsin, et me kuskil mingit avariid ega midagi ei teeks, sest see oleks veel eriline shokolaadi kreem sellel hoimmikusel sepikul.


Lennujaamas sai isegi natukene nalja ning turvakontrolle saime tunda mitmetes eri maades, kuid sellest moni teine kord.

Kui juba Eestis olime, siis saime teada, et Karseni auto oli tegelikult ara veetud mingi parkimisega tegeleva firma poolt ning kui politsei kutsuti, siis ei oldud teatatud sellest ei linnale ega politseile, siis... selle eest saaks sellele firmale paris korraliku hagi esiteada. Saaks mone miljoni, nagu see tadi, kes mikrolaine ahje tootnud firma kohtusse kaevas, kuna ta soojendas mikrolaines enda kassi ja kiisu suri, AGA kuna mikrolaine ahjul ei olnud kirjas, et seal ei tohi lemmikloomi soojendada, siis jai syydi mikrolaine ahju tootnud firma, kuna ta ei olnud hoiatanud kasutajat riskide eest... voi siis hiljutisem juhtum, kus mingi naine kaebas walmarti kohtusse, kuna vorsti hind riiulil, ei vastanud sellele, mis kassas oli. sai ka mone miljoni.



Aga naastes tanapaeva, siis kell on palju ning ma ei ole suutnud taasta enda unerytmi siis oleks tagumine aeg magama minna.

Olge muhedad!

-Henri

No on alles aasta!

uhesonaga, teen kiire sissekande, nimelt Karseni pidi meid tana lennujaama viima, kuid tema auto varastati ning me olime temaga arvestanud, ja lennujaam on ikka vaga kaugel ja meie telefoni arve on otsas ja raha ei ole takso jaoks, algab voidujooks ajaga....

Santa Monica Beach!

Me kaisime ka mere aares kusjuures!

Aastavahetus!

Hei, tahaks vabandada, et ei ole blogi kirjutanud, viimased... 10 paeva vahemalt. Pohjusi on mitmeid, nimelt ei ole netti olnud voi siis nett on ara voetud, kuid ma ei kavatse pikalt negatiivsel peatuda, ja kukun seletama, et mis meil siis aastavahetusel uldse toimus...

On 31. detsember ja kell on umbes 8 ohtul. Mina ja Henri oleme kutsutud Juli juurde, kes on oigupoolest eestlane, kellega me tutvusime labi juhuse Benjamin&Galvin juuksesalongis. Tegemist on vaga vahva ja laheda inimesega, ja veel lahedam on raakida eesti keeles, peale uksteise. Pidu pidi aset leidma kusagil West Hollywoodis, selline majapidu siis plaanis, ning parast pidime minema Sunset Stripile, sest aastavahetusel oli see koht pidudest ja inimestest umbes.
Eelmisel ohtul uurisime, et kas Karsen saab ka meiega kaasa tulla, kuna tal ei olnud plaane tehtud veel ning me pakkusime, et ta voiks meiega uhineda, millega ta ka kohe nous oli. Igati geniaalne!
Karsen oli peo parast eriti elevil ning ta kais poes ning hankis Jack Danielsi, ma ei maleta, et kas see oli liitrine voi suurem, kuid me hakkasime vaikselt votma vana aasta auks viskit, mis seal ikka oodata. Mulle piisas jallegi paarist pitsist, et maailm juba keerlema hakkaks, kuid toosti sai liialt palju oeldud ning liialt palju sai pitsi pohja vaadatud. Mingi hetk ma vist magasin juba...
Koigil olid ulevoolavad emotsioonid, mis oligi selle ohtu mote. Maletan, et Karsen ja Henri kaisid autos mingit asja toomas, kuid see kestis nagu terve igaviku, samal ajal joudsin ma kusagil magama jaada, ning kui nad mu uuesti ules ajasid, siis ma kuulsin, et Henri oli auto katusel tantsinud ja naabrite aia vastu urineerinud ja samal ajal oli politsei mooda soitnud ja vaga aeglaselt tema poole vaadanud, kuid Henri onneks ei viitsinud politsei sellega tegeleda.
Igatahes, me kuulsime muusikat,tegime nalja ja mingi hetk oli pudel otsas ja ma isiklikult tundsin, et kui ma veel midagi votan, siis... hea kui ma majastki valja jouan. Tesitel oli suht enam vahem.
Umbes kella poole 11 ajal hakkasime siis liikuma Juli maja juurde. Probleem oli selles, et meil ei olnud netti, et vaadata seda oiget aadressi jarele, kuna mingil pohjusel oli internet majast kadunud ja Brett oli oma vanaemal kulas ja linnast valjas, et asjaga tegeleda, siis ei jaanudki meil muud ule kui pidime mingeid numbreid meelde tuletama, mis oli taielik piin ja nii me siis tuiasime mooda Santa Monicat ja siis poorasime mingile tanvale ja ikka ei leidnud seda oiget maja ules, siis tuli mul meelde, et Bobby, kes meie ja Juli hea sober ja samuti kutsutud peole, et miks mitte talle sonumit saata ja kusida aadessi tema kaest. Nii ma siis asusin oma panust andma, et kohale jouda ja uritasin voimalikult oigesti kirjutada, et Bobby kaest aadessi kusida. Ma maletan, et me jaime kusagil seisma ja samuti kergendasime kehavedelikke, otse tanaval, mis ei olnud kohe samuti tark idee, kuid hada ei huua tulles. Jargmine hetk olime me kusagil nurga peal, ning ma asusin uuesti telefoni uurima, ning olin saanud Bobby kaest vastuse, et:" no im not going, but have a great new years eve guys!", ja ma asusin uut sonumit trukkima, et selgitada siis valja, et kus see pidu ikka asub. Kui ma olin sonumi valmis saanud, siis ma tostsin pea ja nagin, et Karsen oli ule tee ja laks mingite tuupide juurde, Henrit ma ei nainud uldse ja siis kuulsin, et keegi huudis mu nime... siis ma seisin kusagil nurga peal seal, autod voorisid edasi tagasi ja mitte uhtegi tuttavat nagu, ma hakkasin juba vaikselt valmistuma, et ma votan oma uusaasta siinsamas nurga peal vastu ja otsisin koha, et kus istuda. Henril telefoni ei olnud ja ma ei oleks teda katte saanud, Karsenil oli telefon aga ta ei vastanud sellele.
Nii ma siis istusin seal oma 10 minutit ja nautisin liiklust, nii palju kui seda nautida saab. Lopuks helises siis telefon, ja kone tuli Karsenilt, kes kusis, et:"where are you?""eem, im still on the corner where you guys left me!""oh, just come down the street we will meet you up there!""sure, ill do that"... kondisin siis mingit tanavat pidi alla oma 5 minutit ja siis ule tee nagin Karsenit, kes tundis uuesti huvi, et kus ma olin...ja mul oli sama kusimus neile. Mingi hetke parast tegime parempoorde ja olime tanava peal, kus ma kuulsin Henri haalt, ning seal seisis veel keegi... ja see oli Juli. Ma ei teagi, et kuidas ta, ta ules leidis, kuid vahemalt nuud on mingi selgus asjas, ja kui ma vaatasin oma telefoni, siis ma olin saanud juba 4 sonumit Bobby kaest, kes saatis aadessid ja koik vajaliku info.
Saime teada, et pidu ei toimu Juli majas, kuna tema abikaasa oli natuke haige, ning selle tottu suunati pidu edasi mingi harra majja, aga seal samas lahedal jallegi.
Majja joudes oli seal ullatavalt vahe rahvast ja selline privaatsem ohkkond. Meil oli kaasas veel sampannja, mida pakkusime Julile. Mingi hetk avasime pudeli ning ajasime Juliga juttu, kes tundis huvi Eesti elu vastu ja teatud sonade tahenduste vastu. Selline huvitav vestlus siis. Pakuti sampannjat ka... ja teades, et ma teglt ei tohiks enam votta, siis ma votsin ikkagi , sest motlesin, et mis ikka juhtuda voib. Kainemaks see kindlalt ei teinud ainult. Juli tutvustas meid siis Mishale ja Michellile, kes olid sellised vanemad naisteravhad, juba 30ndates, aga sellegipoolest vaga nooruslikud. Michelle karjus ule ola Julile, et:"we have to go, its already pass 11" , siis me uurisime, et kuhu minek on... minek oli siis meil Hollywood Hillsi majapeole. 10 minutit hiljem liikusime me siis takso poole, mis ootas meid maja ees, ning see pidi jargnema Michelle autole. Taksos olime me siis mina, Henri, Karsen ja Juli. Tegime juttu ka taksojuhiga, kes oli armeenlane, mille tottu ma mainisin kohe System Of A Downi ja seda, et ma toetan Armeenia genotsiidi tunnustamist Turgi valitsuse poolt, mille peale ta lihtsalt muhatas... ma usun, et ta approveis mu motteid, voi ma olin juba mingi tuutu klient. Igatahes, ma otsustasin , et jaan vait. Teised tegid veel juttu, ja ma tundsin, et mulle see taksosoit kohe uldse ei istu, kuid liialt palju loksumist on ja liialt palju paremale-vasakule pooramisi on. Iga sekundiga laiksi suda ainult rohkem ja ma hakkasin ennast vihkama, et ma sampat peale votsin. Siis kui ma tundsin, et ma enam ei jaksa ja ma vist pean peatust paluma utles taksojuht, et me oleme kohal. Soit kesti vahemalt 15 minutit kui et mitte rohkem. Esimese asjana, ma huppasin taksost valja, ja viskasin asfaldile pikali, et varsket ohku saada. Nagin, et teised hakkasim minema maja poole, kuid Henri tuli minu juurde, ja naeris ja uuris, et mis kurat mul viga on ? Nii ma siis selgitasin, et mul on kuradima paha, et ma pean ennast kuidagi varskemaks saama. Nii ta aitas mu maast ulesse ja liikusime maja poole. Kui uksest sisse saime, siis nagime, et paris meeletu mass rahvast oli sees, koik olid pidulikes riietes ja jutukomin kostis igasse nurka. Uksest sisse tulles ilutses kohe seal kook, mis oli tasuta alkoholist vaikselt kover juba, ja kupsised ja kommid ja igat kraami. Vasakut katt jaid maani aknad, kus avanes vaade linna peale ja kus oli veel mullivann, mis oli kaetud. Valjas oli hunnik inimesi, kes tegid suitsu ja nautisid vestlusi.
Minu eesmark oli kahku vannituppa saada ja ma palusin Henrit, et ta aitaks mul sinna saada. Ta kull arvas, et ma liialdan, kuid ma tahtsin varskendust. Keegi suunas meid tahatuppa, kus viis ka uks teise vannituppa. Viskasin kulma vett endale nakku ja tundsin, et hakkab paremaks minema. Sel ohtul ma rohkem alkot ei puutunud, mulle piisas.
Vannitoast valja saades, kuusin, et Henri vestab seal mingi 80ndatesse kinni jaanud tsikiga juttu ja vaidleb muusika teemal, ma otsustasin, et ma ei hakka sellesse vestlusesse minema ja otsustasin, et liigun vaatama, et mis Karsen teeb. Karsen oli ka selleks ajaks juba suhtelist... utleks, et mitte kaine ja ta tegi valjas suitsu. Istusime maha ja raakisime natuke juttu. Mingi hetk kohtusin ma uuesti Mishaga, kellega meil tekkis pikem vestlus. Me raakisime nii maailmast, poliitikast, loomadest, muusikast. Sain teada, et tema vanemad on muusikaaris sees, ning, et ta on sellise ollefirma manager nagu seda on Bud Light... ning, et tal on backstage pass pidevalt taskus, ukskkoik mis kontserdile ja ta jagas minuga pilte, kus ta on koos Alexi Laihoga Children Of Bodomist, siis Shavo Odadjianiga SOADist,Johnny Depp,Kerry King Slayerist, Wayne Static... jne. Ja tuli valja, et veel tosine rokkmuusika austaja. Meie vestlus kestis vahemalt mitmeid tunde ja see oli huvitav, siis tuli jutt vanuse peale ja ma utlesin, et alles sain 23, nii kumme paeva tagasi, siis ta oli vaga ullatunud ja ultes, et ta arvas, et ma olen midagi ule 30 kovasti... , mille peale ta utles, et ta saab jargmine aasta 40nd. Poleks kunagi pakkunud talle 40nd vanuseks... 25 vahemalt utleks. Siis ta uuris veel mu nn armuelu kohta, mille koha pealt jain ma privaatseks ja ei soovinud sellest raakida.
Samal ajal, minust 2 meetrit korval pidas vestlusi Henri, kes vestles mingite Musicians Institute tegelastega, ja Henri uritas neile selgeks teha, et see on suht mottetu koht... mingile 5le inimesele korraga. Nagu ma parast teada sain, oli seal siis sellise bandi laulja nagu seda on Fire Tiger, ja siis selle bandi muud liikmed. Kell oli selleks ajaks juba 3 hommikul, ning inimesi hakkas natuke vahemaks jaama ja ma leidsin laua pealt komme, mis nagid valja nagu punased makaronid, ainult , et kummmist, voi midagi taolist. Ma pakkusin neid ka Henrile, kes istus laua taga toolis, ning soi mingit saia, siis ma kusisin, et mida ta soob seal, mille peale sain vastuse, et:"ma soon saia, kuid see on hallitanud...""kui see on hallitanud, siis miks sa seda sood?"... ja vastust ma ei saanudki, kuid ma korrutasin talle, et ta ei peaks seda sooma ja ma ei tea, et kui palju ta juba ara oli joudnud suua. Mingi hetk jai Henri tooli magama, kuna ta oli natuke rohkem votnud lopuks kui ma uldse suudaks. Ta sai inimeste kaest tiitli kui et "The drunk Guy"... ja siis uks tuup Alex, kes tegi pilte peo ajal, tegi magavast Henrist mingi seeria ja siis utles, et"i saw this guy sleeping next to the kitchen table, standing up, that was classic...", mille peale ma kordasin, et"yeah, hes my friend". Samal ajal pidasin ma vestlust Robertiga, kes oli eriti lahe vana ja sain teada, et ta on raige Avenged Sevenfoldi fann ja trummar ka veel. Ta oli 33 aastat vana ja ta oli Iraagi kainud 4 korda ning saanud mitmeid kordi haavata, viimane kord Iraagis sai ta granaadist haavata, ning oli aasta aega haiglas ja pidi oppima uuesti kaima, raakimata veel trummimangust. Ta oli ikka uks vintske sell, et mitte alla anda ja ma utlesin talle mitmeid kordi, et" i have huge amount of respect to guys like you"
Karsen sai mingi tuubi kaest kuuti, ning ta otsustas ennast valja magama minna meie juurde West Hollywoodis ja me andsime talle votme kaasa. Mingi hetk kadusid ka Juli, Misha ja nende sober, ei tea kuhu ainult, meid oli jaetud kahekesi sinna...

Sain ka raakida natukene Scottyga, kes oli selle maja peremees ja ta nagu valja nagu David Draiman Disturbedist. Tal oli korralik stuudio uhes toas, ja ma ei saanud mainimata jatta, et mulle see meeldis, mille peale ta kusis minu kaest, et kas ma tean, kes on Randy Rhodes, keda ma loomulikult teadsin. Need kes ei tea, et kes on Randy, siis tegu on Ozzy Osbournei kitarristiga aastatel 1979-1982 marts 18, kus ta hukkus traagilises lennukionnetuses. Scotty utles, et Randy oli tema kitarri opetaja, mille peale ma pidin Scottyga uuesti katt suruma.
Ma utleks, et see pidu iseenesest oli huvitav, kuid see kogus narkootikume, et mis seal peol oli , oli naeruvaarne. Uks 40ndates naiterahvas, kes oli suhteliselt purjakil, kondis must mooda ja pomises, et:"i need cocaine, where is all the cocaine?"... magamistubades tehti kokaiini monusalt. Meie sellest osa ei votnud, kui teid huvitab.
Ma olin endiselt Henri valves ja kaisin vaatamas, et kuidas tal magamisega laheb. Ta oli endiselt "The drunk guy". Kell oli juba 5 hommikul kui rahvas hakkas kollidest Avenged Sevenfoldi laskma, meid oli lopuks sinna jaanud oma 6 tukki. Alex, kes tegeles pildistamisega, hoolitses playlisti eest, siis mingi hekt ilmusid aluspesuvael tsikid sinna, kes hakkasid tantsima A7X - beast and the harloti taustal. Uks brunett neist vaitis, et ta on "Beast and the Harloti" videos, seal mustaks maarituna ja ka seda veel , et ta on Ronnie Radkega vaga hea sober. Ta naitas mulle veel pilte Graig Mabbitiga, kes on siis Escape The Fate laulja ja Robertist, kes siis mangib trumme bandi jaoks. Voib olla raakis ta tott, voib olla mitte. Igatahes, selline omamoodi striptiistants jatkus ja paistis, et koigil meil 6 oli lobus. Kui kell sa 6 hommikul, siis ma kusisin Alexi kaest, et kuidas me siia takso saaks, ja ta aitas mul leida online takso... just nimelt online takso... kuid ta pakkus ka, et ta voib meid Beverly Hillsi ara visata, mille peale uks tuutu blondiin hakkas praaksuma, et:"i dont think you should do that, he might puke in the car...", mille peale Alex utles, et ta ei usu, et nii laheb, sest siis ta oleks juba ropsinud. Loomulikult ma ei hakanud peale suruma, et ta peab meile kuuti andma, vaid utlesin, et me saame taksoga ka hakkama. Sain Henri ka ules aratatud, kes oli veel mitte just koige kainem ja laksime siis taksosse, mis ootas meid valjas. Henri utles, et meil on 10 dollarit, et kui lahedale me saame West Hollywoodile, mille peale too tuup hakkas GPSiga uurima, et kus see West Hollywood on uldse. Tegu oli mingi hindukaga ja kindlasti mitte koige kogenum veel. Nii me siis soitsime sel varajasel hommiku tunnil jalle neid kaanulisi teid, kuid seekord tundsin ma ennast paremini, kuid Henri mitte. Suht varsti tegi ta peatuse ja utles, et me saame sealt bussi peale miinna. Me olime siis Ventura tanaval kusagil tanklas...
Motlesime, et suva see buss, et proovime jalgsi minna kui kaugel see ikka saab olla. Kondisime siis ja tegime Henri soovitusel parem poorde, sest West Hollywood peaks seal magede taga olema, ma laksin asjaga kaasa, ja lopuks olime me hoopis uhes elamukvartalis kinni ja tegime selle lihtsalt mingi kuradi tiiru peale. Joudsime siis poole tunni parast, tapselt samasse kohta tagasi, ning otsustasime, et nuud lahme ainult peatanavaid pidi, nii me siis kondisime oma 40 minutit, kohtamata mitte uhtegi inimest, kelle kaest teed kusida. Paike hakkas juba tousma ja kell naitas olevat 7 labi hommikul. Lopuks nagime kahte tuupi, kes utlesid, et Santa Monica ja West Hollywood jaavad hoopis sinna suunda, et kus me tulime... no kurat kull. Utlesid, et me voiks bussi votta, et siis saame sellega tagasi, et jala seda uletada ei saa, sest see pole moeldud selleks. Nii me siis laksime ule tee, et leida sealt rahaautomaat. Automaadi juures selgus, et meil ei ole 20 dollaritki, sest see on nkoige vaiksem kupuur, et mida saab valja votta. Nii me siis olime ilma bussita ja taksota ja see tahendas ainult uhte... et me peame uletama selle kuidagi jalgsi. Nii me siis hakkasime minema, ja tee peal nagime Taco Belli ja motlesime, et luba endale kehakinnitust natuke. Tellisime siis 4 5-layer meat burritot, kuid liha asendated riisiga... kaart ei lainud labi, mis oli taielik ullatus ja utlesime, et me votame siis 2... ka see ei lainud labi, okei, votame siis uhe, ja ka seee ei lainud labi... suht tobe olukord... Henri leidis siis 1 dollari rahakotist ja me andsime selle, kuid tootajad olid nii lahked, et andsid meile teise tasuta ja vett ka veel, mille peale me olime vaga tanulikud. Nii me siis istusime ja jarasime oma burritot ja motlesime, et kus kurat me kull oleme??? Peale Taco Bellis kainenemist saime teada, et me oleme studio citys, mis on kovasti valele poole kui meid oleks pidanud toodama, ehk siis see taksojuht pani puitu. Kui me olime oma 2h jalle kondinud ja kell hakkas kohe 10 saama ja paike oli juba lagipahe, siis me kohtasime uhte hiinlast, kelle kaset uurisime ka , et kas me lahme ikka oiget teed. mille peale too vastas, et:"you should take a bus or go with car, its like 27 miles away""we dont have no money for that actually, we are walking""oh in that case you will be there... sometime tomorrow"... shitt.
Laksime siis edasi, ja lopuks hakkas magede vaheline kiirtee, ja me olime reaalselt sunnitud tatsama ulesmaga ja samal ajal ronides mooda maeseljakut, et mitte maanteele autodele ette jaada. Mingi hetk ma pakkusin valja, et kurat hakkame haaletama, peale 20 autot ja uhte tuupi, kes naitas mulle keskmist sorme, motlesime, et konnime parem edasi. Paike kuttis ikka raigelt, ning kui me olime oma 2h maanteel olnud, siis kuulsime mingit karjet autost, et:"almost there!!!" ... tehke ja nalja. Ja kaks minutit hiljem oli see sama naisterahvas meie juures, ja kusis, et:"guys, do you want a lift?" , millega me olime kohe nous, see oli nagu liialt hea juba. Tal oli ka veel kaks koera kaasas, kes olid vaga sobralikud, ma istusin taga koos koertega ja siis me soitsime West Hollywoodi suunas. Tema nimi oli Sandy, ning ta utles, et tal hakkas kahju meist ja otsustas meile kuuti anda. Me raakisime soidu ajal natuke Eestist ja selles hullust suutajast, kes tegutses veel ja poletas maju West Hollywoodis.
Sandy viis meid otse ukse ette ja me tanasime teda, ning andsime talle oma visiitkaarti. Siis me avastasime, et meil ei ole ju votit ja Karsen magab sees. Nii ma siis helistasin talle oma 10 korda, kuid ta magas sugavalt. Siis ma pakkusin valja, et kuna ma olen kainem, et ma lehan ronin ule aia ja murran peldiku kaudu sisse majja. Nii ma siis ronisin aknast sisse, ja oleks peaaegu peldikupotti kukkunud, kuid vedas. Laksin avasin ukse, ning siis sai Henri ka sisse. Me ei suutnud midagi teha, kui lihtsalt kukkusime magama. Kell oli siis 1 saamas paeval.

Loodan, et teie aastavahetus oli sama lahe kui meil!! :D

moned pildid

Murdsime sisse lauri telefoni ning avastasime moned pildid ning kuna piltide kvaliteet oli isegi suht ok siis saame mond pilti sheerida.

Esimene pilt on tehtud Beverly Hillsi magede otsast vaatega udusele LA-le!
Jargmised kaks on Breti ema rantsos.
Eelviimane on Soho house'i aknast vaatega oisele LA-le!
Ning viimane on novembri algusest, kui Bellaga koos stuudios olime ja sealset voimu vagistasime.

janes

janes.
humor nada delat.

http://www.youtube.com/watch?v=J0xmv3mvqVI

Henri

Paevas on liiga vahe tunde

Hjello!

Istun varahommikul printeri korval ning toodan visiitkaarte, kuna printeril on nuud varve ning saab ilusti voimalusest kinni haarata.

Eile toimus meie korteris vaikene joulupidu/sooming. Paeval kaisime lauriga valjas ning nautisime ilma, esimesed soojad joulud, esimesed joulud algamas macdonaldsi dollarimenuuga;) Poole peva pealt joudsime koju ning brett oli juba kupsetama hakanud. Aitasime tal vaaritada ning ka tube kaunistada. Koige huvitavam osa vaaritamisest oli Breti erilise retsepti taide viimine, ehk siis sain teha ollepurki mitmeid auke ning surusin selle ahjukana aanusesse... jah olen uhke enda ule. See peaks laskma ollel aegamisi imenduda kanasse ning peaks hoidma tibukese mahlase. Kana oli vist liiga mahlane, sest keskelt jai ta kahjuks tooreks ning ei oskagi hinnata, kas igasuguste asjade teatud kohtadesse toppimine on just kokakunsti imelisim relv.

Jouluroad tulid vagagi stiilsed ning Patricia oli teinud suurtes kogustes mehhiko toitu, mis oli uks vurtsisemaid, mida ma olen maitsnud.

Kinkisime Karsenile ja Bretile ise tehtud T-sargid. Breti omale kirjutasime : Gather your nuts, squirlfriend ning Karseni omale: Sounds like a sneaky historian! Kuna ta alati arvab, et kui me eesti keeles raagime, siis me teeme seda pigem selleparast et teised aru ei saaks, aga tglt ... on lihtsalt tuimalt mugavam :D

Kui koik olid lahkunud, siis vaatasime kolmekesi filmi, kuna film oli igav, siis brett laekus esimesena magama. Mina ronisin kulmkapi juurde ning ongitsesin peale seda valja tekiila ja materjali margaritade jaoks ning motlesin, et miks mitte joulude puhul moni klaas votta. Lauri piirdus paari klaasiga, kuna ta harjutas, mina aga taitsin ennast jouluroomuga.

Viimasel ajal oleme kitarri harjutamise taustaks vaadanud paris paraja portsu filme. Multitasking for the win. Tana vaatasime Black Swani ning see film jattis kuidagi vaga sugava mulje. Lauri utles, et kui ta seda eelmine kord vaatas, siis see ei tundunud talle nii hea voi ei mojunud nii palju, kuid ma arvan, et vahepealsed sundmused, olukorrad ning labielamised on tekitanud pigem rohkem aratundmisroomu.

oooukhei ... ulatan kaaride jarele ja loigun visiitkaarte, kuna printer lopetas. Kusjuures sellel printeril on ullatavalt hea biit, peab mainima.

Uks mote/kusimus ka... kui me siia tulime, siis kogesime esmakordselt reklaame youtube'i videode ees. Kas meil oli lihtsalt hea ajastus, voi Eestis need lisavideoklipid puuduvad?

adidas!

Holy awesomeness!

Saime ootamatu video ja ulimeeldiva ullatuse osaliseks!
eriti lahe... :)
Soovime seda lahedat joulusoovi koigiga jagada, sest joulud on ju ... jagamise ja andmise aeg! olgem andjad... :D

http://www.youtube.com/watch?v=FHoGbGRSGM0

Muhedaid joule teile!
Ja aitah veelkord koigile, kes videos end ilmutasid... :)
Oli muhe teid naha.
raudselt vaatame seda videot mitu korda ...

ok

punast paksu taati teile!

Henri( marju jaoks siis Hennu) ja Lauri

Merry Christmas!!!!

Oh seda kuradima joulu mollu.... asi mis meist laheb seekord kaarega mooda. Tanane paev oli omamoodi veetlev. Paeval, hmm... ausalt ma ei maletagi, et mida me peaval tegime, kuid ohtul laksime Trader Joes-se koos Henri, Bretti ja Karseniga. Todd meiega praegu ei ole, kuna ta veedab puhad Rosevillis, oma pere juures, awww. Aga nii kui me Traderisse sisse astusime, siis lihtsalt see rahvamass oli suht rank. Koik tegid neid klassikalisi viimase minuti oste, kaasaarvatud meie. Brettil on koik valja moeldud, et mida jouluks teha ja ostukorvi jargi vaadates, paistab asi vaga super tulema. Poes mangis nagu alati, klassikaline joulumuusika, mis on juba alates esimesest detsembrist igas poes. Tundub, et tegu oleks nagu uue seadusega, mis on vastuvoetud, et alates 1st detsembrist peab igas poes "Silent Night" mangima.
Kaisime ka veel Smart&Finali poes, mis oli Tradesist kohe uletee, et sealt veel uht teist haarata. Samal ajal kui Brett asju otsis, ajasime meie Karseniga juttu ning raakisime joululugudest, et millised meile meeldivad ja milliseid me vihkame. "Feliz Navidad" sai siis koige vahem haali kokku. Leti vahelt leidsime 1,75 liitrise Jack Danielsi ja seda koigest 30 dollari eest. Henri motles, et kui tagasi Eesti pinnale jouame, siis saame selle kaasa haarata ja nii Henri ja mina ja Paap saame maitse katte. Henri sonade kohaselt pidima jook jagatama nii, et koik jaaks nn purju... Paabule siis 1 liiter, Henrile 500ml ja mulle siis 250ml... mu suhe sellega on kuidagi vaga vahenoudlik.
Otsustasime, et lahme tana ohtul Yoghurtlandi, mis on lihtsalt maagiline koht. Mustikajuustu jogurt, prantsuse jogurt, maasika sokolaadi jogurt... pluss veel nn toppingud mis algavad kupsisepurust ja loppevad kummikarudega :D Igatahes, saime igati hea elamuse.
Ohtul otsustasime, et lahme Henriga varsket ohku puudma ja naudime tuledes ja joulumeeleolus Los Angelest. Tegime tiiru ja otsisime mingit vaidetavat parki, millest Henri oli mooda lainud ukskkord, seda kohta me ei leidnud ja ma kahtlen, et uks park saab lihtsat haihtuda, kuid unenagudes voivaad asjad toesti toelised tunduda. Voib olla jargmine kord leiame... pargi.
Me otsustasime see joulud teha midagi, mida me pole varem teinud. Lihtsalt saame oma sopradega siin kokku ja lahme linna peale joululaupaeval ja votame viimast, mis votta annab! Ei mingit toas istumist ja ohtusooki ja rahu.
Ma ei tea, et mitmendat korda ma seda juba kordan, aga ma sooviks teile koigile, kes meid siin sirvivad , et Haid Joule ja arge siis toiduga ulepingutage... jatke ruumi ka aastavahetuse jaoks. Oh seda ilusat jouluaega. Ukskoik kus ei viibiks, see on selline ilus traditsioon, kus voorad inimesed tanaval soovivad teile "Merry Christmas!!" ja inimesed naeratavad ja nad teavad, et kuuluvad kuhugi. Asi, mida me vist koik otsime, et kuhugi kuuluda. Otsige see koht ruttu ules ja Haid Joule meie peredele ja sopradele ja tuttavatele ja taiesti voorasetele inimestele ja valismaalastele, kes seda blogi sirvivad!

P.S kell on viis hommikul ja me ei ole veel magama lainud, vaid harjutame!

Peldiku aken!

Me aitasime tana Karsenil asju pakkida, sest ta kolib varsti uude kohta. Henri tahtis paeval Guitar Centerisse minna, et seal akuste mangida, sest viimased kaks paeva raakis ta, et tunneb puudust akustiliset kidrast. Ma jain koju, ja otsustasin, et kirjutan muusikat ja harjutan. Karsen joudis meie juurde umbes 5 labi. Raakis, et ta ta teenindas tana Samuel L. Jacksonit. Utles, et Jacksoni naine oli Karsenist vaimustuses, ning tahtis, et ainult tema teenindab neid. Raakisime natuke juttu Karseniga, ning siis helistas Karsen Henrile, et hakkame minema ja votame ta Guitar Centerist peale, mis asus Sunset Blvd-il. Meile ikka vaga lahedal tegelikult.
Enne ara minekut olin ma suht kindel, et votmed on Henri kaes ning ma ei teadnud, et kuidas me saame niimoodi ara minna. Karsen utles, et me saame maja seestpoolt lukku panna, siis motlesime, et proovime seda ja onneks nii saigi. Nii me siis soitsime Henrit peale votma, et peale seda kaime kiiresti kodust labi ja paneme ukse ikka korralikult kinni. Joudsime siis Guitar Centrei juurde ja ma huppasin autost valja, et Henrile vastu minna. Esimese asjana kusisin, et:"kas voti on sinu kaes", mille peale ta utles, et:"eee, ei ole, ma jatsin selle ju koju. Ma votsin telefoni kaasa ja jatsin votme sulle, maletad?""no me panime ukse lukku seestpoolt...""uhesonaga, voti on siis praegu toas ja majas sees...?", mille peale ma vastasin, et:"kurat, ma teadsin, et ma mingi sita keeran kokku"
Auto juurde joudse, utlesime Karsonile, et:"we definetly have to go back, because the key is inside the house, we have to break in and look it properly!""oh you are being too paranoid, nothings gonna happen""too paranoid...? well perhaps we got broken in?""fuck you, alright!" :D
Joudsime maja juurde, ning me otsustasime Henriga, et lahme siis peldiku aknast sisse, votame neet akna plaadid eest ara ja lahme sisse. Huppasime ule aia, et tahahoovi saada, ning votsime plaadid eest ara, mis on lihtsalt naeruvaarne, ning huppasime sisse ja votsime votme, mis ilutses ilusti kuradima laua peal. Seekord vedas. Karsen utles, et ta peab tankima ning soitsime kuhugile Santa Monica tanklasse ning siis avastasime meie , et meie kaart on koju jaanud, et me ei saa muidu Taco Belli minna. Nonii, peale tankimist, siis uuesti tagasi koju. Saime kaardi katte ning soitsime Karseni juurde. Ohtu oli juba suhteliselt kulm ja highway oli liiklus ummikus. See oli raigelt tuutu, kuid oma 20 minuti parast olime me Taco Bellis ja votsime oma tavalise taksi, ehk siis 5-layered beef burritos, kuid asendasime selle riisiga. Votsime tuimalt 8 burritot, neli juustu kastet ja raigelt barbeque kastet pluss veel 4 vett, ja meil laks kokku... ainult 13 dollarit, kahepeale. Lihtsalt ulihead asjad, eriti riisiga.
Laksime Karseni juurde, kus aitasime tal pakkida ning siis tagasi meie juurde.

Kell on 00:33 ja Henri juba magab voi vahemalt uritab magada, sest Brett kuulab muusikat ja sirvib ajalehte, ning ma kannatlikult ootan, et kuna ma saan elutoa endale, et lopuks harjutada, seniks aga loen online uudiseid. Sain just teada, et see manaja-ints vottis uue naise... huvitav ja, et preili Vanessa Hudghens kandis labipaistvaid hipi pukse... samuti... huvitav press tana. Mida ma ikka halan siin, uhesonaga, kordan ennast jalle, et haid puhi teile. Brett tahab punast kuuske tuppa tuua. Kus kurat kull selliseid saab?

Sunnipaev kokkuvottes!

Ma olen tahtnud blogi kirjutada juba mitu paeva, et natuke marku anda, et kuidas moodus mu sunnipaev, kuid ei ole siiamaani veel aega olnud ja kui aus olla , siis ei ole ka praegu, sest me peame varsti liikuma hakkama joulupeole, Bretti niinimetatud moeagentuuri joulupeole, mida korraldab Jed Root isiklikult.
Nuud siis asja juurde, ma loeks seda, et mu sunnipaev toimus kolmes osas. Alustan siis esimesest...
15 detsember ja kell on 6 hommikul ning ma ei ole veel magamama jaanud, sest ma olen suht elevil eesoleva photoshooti asjus, samal ajal kui koik magavad sugavat und, isegi Henri, kes kannatab pideva insomnia all. Ma lihtsalt istusin diivani peal ja kuulasin muusikat ning molgutasin motteid. Ma ei tea, und lihtsalt ei tulnud. Kell kuus pidi meil olema aratus, ning Brett palus, et ma ta kindlalt ules ajaks ja asjad autosse viiks. Paike hakkas juba vaikselt tousma ning ohk ja sinine taevas andis marku, et tana tuleb ilus paev. Kell kuus laksin Bretti tuppa loin ukse eest ning utlesin talle:"get your ass up, its 6 am, we have a shoot to go", ma olin taiesti kindel, et talle ei meeldi, et ma nii teen aga suva sellest ma tahtsin juba kiiresti minna pildistamisele, kus pidlistatakse ei kedagi muud kui Diora Bairdi. Ma ei oleks kunagi uskunud, et reaalselt on voimalus niimoodi kohtuda, siis miks mitte.
10 minuti parast ilmus oma toast valja Brett, kes kusis esimese asjana, et kus Todd on ja palus, et ma helistaks talle, siis ma helistasin talle 6 korda, kuid asi laks kogaeg automaatvastajasse. See ei ole kohe kindlasti hea mark, teades seda, et Todd on alati tapne olnud. Ainuke asi, mida me teadsime oli, see, et laks eile oma nn sobra poole oobima, kes on natuke selline nn armukade sell, meie eestlaste peale, ei tea et miks see pohjus on ainult.
Me pidime kohal olema kell 7:30 ja kell oli praegu 6:45. Brett mainis, et me peaks akki helistama Alexile, kelle juures ta oobis, siis me motlesime, et miks mitte, peab proovima. Lopuks labi tema telefoni saime Toddi katte, kes arkas kone peale. Ma kusisin, et:"did you know that we have a shoot where we had to go, like right now, so get up lets go", mille peale ta lihtsalt hakkas naerma. Brett teadis, et kus Alex elab ja see oli onneks suht lahedal meile, Beverly Hillsis. Sinna jai ka photoshooti asukoht, ehk siis Beverly Hiltoni hotellis, kus on ka filmitud selline legendaarne film nagu seda on "Breakfast at Tiffanys"
Lopuks kui joudsime Toddi juurde, siis me ootasime teda seal umbes 10 minutit ja ma motlesin, et ma lahen talle akki vastu, et oleks vahem segadust. Esimese asjana, mis ma talle utlesin, oli see, et:"oh wow, well in case you didnt know we have to be..." ma ei saanud isegi lauset lopetada kui ma sain vastu:"shut up!", mida ta utleb mulle igakord kui ta ei oska midagi muud vastu oelda.
Lopuks kui joudsime Beverly Hiltoni hotelli, siis see oli ikka luksuslik. Hiiglaslik Fuajee. Soitsime siis kogu riide arsenaliga, mis meil kaasas oli, ulesse 4 korrusele, tuba 356. Sisse astudes olid juba osad photoshooti inimesed kohal, nagu meigikunstnik, kaamera assisten ja siis meie. Minu ulesanne oli asjad ja riided kappi paigutada ja koos Toddiga saime asja korda, sest mul polnud orna aimugi, et kuidas need asjad kaivad, peale selle, et riidepuu peale. Mingi aja parast astus tuppa sisse uks roosades pukstes tuup, kellel oli kaasas kohver. Ta oli aaretult valju haalega ja inglise aksendiga tuup. Esimese asjana kui ta meid kolmekesi nagi seal seismas, siis ta utles oma inglise aksendiga, et :"oh fuck, you guys look like depeche mode! are you always working all together? i have to take a picture of you guys, when we end this fucking shoot, wheres Diora?", Diorat ennast veel seal ei olnud, kuid nagu ma aru sain, siis ta pidi varsti ilmuma. Nagu ma hiljem sain teada sain, oli tegemist Tony Kellyga, GQ British Magazinist, kes on siis tuntud fotograaf. Uks naljakas asi, mis mul veel meelde jai temast, oli see, et kui me ootasime juukse stilisti, Mitchi, siis ta utles, et :"I know where Mitch is, hes surfing all the time, he has his calipso back in his car all the time, always fucking surfing" ja seda koike koige kangemas inglise aksendis uldse. Lopuks kui Mitch uksest sisse tormas, siis Tony loi kasi kokku ja karjus valjult, et:"Fuck, Baywatch is here, alright!"
Mingi Hetke parast ilmus kohale ka Diora ise. Ta nagi vaga tagasihoidlik valja, sellised trenniriided seljas, ja ma ei oleks teda isegi ara tundud tanavapeal. Kui Mitch meid Diorale tutvustas, siis ta utles:"look at these guys, like fucking Depeche Mode, they look amazing!" mille peale Diora utles, et :"You are the most glamorous group of guys i have ever seen, i have to tweet about you!"... me vaatasime kolmekesi uksteisele otsa ja ei saanud aru, et vaga huvitav reaktsioon. Todd ka mainis, et ta ei saanud aru, et kust otsast me nii glamorous olime, olin nous :D selline natuke ebamugav tunne tekkis.
Peale photoshooti telliti hotelli tuppa hunnik pitsat ja muud head kraami, ning enne ara minekut sai head ja paremat maitstud.
Tagasisoites, kusisid Todd ja Brett, et kas ma tahaks Beverly Hillsi Departmentist labi kaia. Vahe ma teadsin, et tegu oli hoopis uhe luksuslikuma poega uldse, kus mul on olnud au kaia. See oli mitmekorruseline nn rikkurite kaubamaja, kus uks kuradima jakk maksis 18 tuhat dollarit... jep 18 tuhat dollarit, ja see nagi valja nagu mingi kaltsuka jakk. Ma ei hakanud seda puutumagi, voib olla kusitakse selle eest ka raha.
Mida ma veel markasin oli see, et seal kaubanduskeskuses eriti noori inimesi ei olnud, vaid sellised vanemad daamid, utleks et cougarid siis, kuid see eest vaga rikkad, vahemalt ostukorvi jargi vois seda oelda.
Nonii, sellega ma siis kirjeldasin teile neljapaeva, kuid liiguks edasi reede peale.
Kui aus olla, siis ma eriti ei maleta, et mis reedel tapselt toimus peale selle, et Brett mainis meile, et tana, ehk siis reedel, on video votted sellise bandi nagu "Living Things" jaoks, ehk siis Nikhil oli tahtnud, et me ka sinna tuleks, mis on hea mote, kuid me olime lubanud, et me saame tana kokku Mickiga, kel on viimane paev Soundcheckis tool olla, et lahme talle kulla, utleme talle tanusonad, ning viime talle Jack Danielsi, et ta on meid siiamaani aidanud ja ara kuulanud, ja see, et me lubasime talle seda juba kolmapaeval. Uhesonaga pidime Brettile ara utlema, ja... ta vottis seda kuidagi... vihaselt.
Peale Bretti lahkumist, umbes 6 labi hakkasime me siis Sunset Stripi poole liikuma, ja otsustasime poigata labi alkoholi poe, kus hankisime liitrise Jack Danielsi talle. Pean mainima, et see on esimene kord kui me kaime oma taskust raha valja, et alkot osta siin kohas.
Kui joudsime Soundchecki, siis seal olid Mick ja John, viiimane neist on siis koige parem vilistaja , keda ma ealse kuulnud olen. Ta reaalselt shredi vile... peal...? sessuhtes, et ma palusin tal vilistada Bachi fuugat D-minooris, ja ta.... reaalselt tegi seda.
Nonii, ja nuud tagasi teema juurde. Andsime Mickile kingi ule, mille peale ta vaga roomsaks muutus, ja pakkus meile ka uhe pitsi, ja siis hakkasime raakima legendaarsetest tuuri lugudest. Ta raakis uhe huvitava loo nimelt sellest, et vanasti oli neil raigelt kaklusi, nii enne kontserti kui peale kontserti, sest enamus pidas neid niioelda pedekateks, et nad riietusid niimoodi, ja siis kontserdi kaigus hakkasid juba valja kujunema , et millise tuubiga tana kakluseks laheb. Mick kirjeldas James Harti, ehk siis bandilauljat, kui sellise vihase temperamendiga tuupi , kes tombab peaga nakku sulle, kui sa tuled temaga molisema, et ta eriti ei oota.
Uks situatsioon oli siis kui toimus signing peale showd ja James oli seal merchboothis, ninguks tuup palus tal oma piletile siis autogrammi, ning James tegi seda ja tanas teda, et ta kontserdil kais, mille peale see tuup vottis selle pileti , mis ta Jamesilt tagasi sai, ning rebi selle pooleks, ning viskas talle nakku ning sulitas jargi, ning utles, et:"keep you shitty and faggot ass band ticket for yourself, faggot!", mille peale James utles, et:"im not gonna fight with you infront of all the fans here!", mille peale too tuup jatkas endiselt monitasmist koos oma paari sobraga. Kui band parast baari laks, siis James istus baarileti taga ja joi olut kui see sama tuup jalle valja ilmus ja hakkasid jalle "faggotid" ja "shitty band" lendama, mille peale James pooras selja ja joi edasi. Jargmine hetk valati Jamesile olut pahe, mille peale ta ringi keeras, ja kusis, et:"Did you just fucking pour beer on me?" ja see tuup ei joudnud vastatagi kui James teda headbuttis otse nakku, ning jargmine hetk oli see, et ta kakles uksinda 5 vastu, ja tampis nad koik sodiks. Mick utles, et seda kaklus osa ta ei nainud, sest ta oli sellest baarist kvartal allapoole, tatoveerimas. Utles, et jargmine hetk kui ta Jamesi nagi, siis tal olid hambajaljed naos, sellest headbuttimisest, samas tuup ise oli eriti onnelik, et paases niimoodi.
Mick raakis veel uhe huvitava jutu, et tal onnestus kohata ka Dimebagi enne tema mahalaskmist 2004ndal aastal. Nad olid just tuuril ja kuulsid, et Dimebag, koos oma uue bandi Damageplaniga, istuvad stripiklubis, ning siis nad liikusid oma bandiga sinna, ja ta utles, et ta oli suht narvis, et kohtub Dimebagiga. Aga tema sonade jargi oli Dimebag koige chillim tuup uldse. Ta kull ei teadnud, et kes on Eighteen Visions siis veel, kuid utles, et tulge kohe lauda, et joogid ja koik ohtu on minu arvelt. Ma usun, et Mick raakis aastast 2002 kui Damageplan oli veel teise nimega, ja ei olnud veel alustanud taies jous. Mick mainis Dimebagile, et nad on selles samas Guitar Worldis, kus tema on esikaanel, siis Dimebag utles, et:"bring the mag in ill sing it for you!" , mida Mick ka tegi, ning Dime kirjutas sinna, et:"Mick, Kill em All, with your band!", mis oli lahe, sest ta isegi ei teadnud nende bandist midagi. Siis ta kusis, et kas Mick teab nende uuest bandist midagi juba, mille peale Dime korraldas koik tuubid paaris valja, ja Dime autosse, et naidata Mickile uut demot. Mick kirjeldas seda niimoodi, et terve mass oli sisse surutud Dimei autosse ja Dime pani muusika pohja ja nad kuulasid koige uuemat demot Damageplani poolt, mis oli vaidetavalt isegi hevim kui Pantera! Micki sonades oli see eriti surr moment olnud ja see inspireeris teda ja muutis tema mottemaailma, et tahab olla sama nagu Dime on. Tuntud inimene, kes samas ei unusta kunagi, et kus ta parit on. Kuldsed sonad!
Siis minu oigel sunnipaevl, 17 dets. oli jallegi selline omamoodi ajaviitmine. Me teglt Henriga oleks hea meelega kuhugi valja lainud, kuid seda ei juhtunud, sest teised olid liialt vasinud pikast paevast. Nii siis Brett passis oma toas, ja Todd tuli meie juurde, ja otsustasime, et votame Bretti veinid ara ja tahistame sunnipaeva ja mangima lauamangu. Ma alguses keeldusin, sest ma ei salli lauamange, kuid motlesin, et olen team player seekord. Henri meisterdas kiiresti oma kuldsete katega valmis kaardid, ja me olime valmis mangima. Selle mangu nimi oli "King Cup" , ja see kulges vaga lobuselt ja veinirikkalt. Siis ma otsustasin, et kui keegi ei taha peole minna, siis ma teen ise mingi peo, ja siis hakkasin tubades ringi jooksma, ja votsin Bretti mingid voltsrelvad ja jooksin nendega ringi, ja koik arvasid, et ma olen tais, vaid lihtsalt heas tujus ja ma ei tahtnud nukrutseda, et me valja ei lahe. Toddi sober Alex helistas talle, ning Todd andis telefoni mulle, ning ma ajasin talle lolli juttu, ja loomulikult kui Alex Bretti juurde joudis, kusis, et mis narkot ma teinud olen, kuid keegi ei uritagi moista lihtsat moistust. Todd mainis ka mulle, et tal on vaga hea meel, et ma ei tee narkot, sest muidu oleks ma koige veidram ja hirmutavam inimene maailmas, kuid samas ka koige naljakam... et ma meenutavat Ozzyt talle. See huudnimi jargneb mulle igalepoole kuhu ma sisse ei laheks.
Miinnes siis ohtu juurde tagasi. Ma tombasin kostuumi selga, mis oli nagu hiiglaslik kombensioon, mis oli ameerika riigilipu varvides, ning huppasime koos Henriga aknast valja, Bretti toa aknast valja. Votsime need voltsrelvad valja, ning otsustasime paljajalu uurida, et mis meie tagahoovis toimub. Leidsime basseini :D mida varem ei olnud marganud. See peitis ennast pidevalt uhe suure aia taga, kuid ule aia vaadates, ei suutnud me ara imestada, et mis suur vassein sealt vastu vaatab. Motlesime, et kaime korrkas sees ara, kuid kuna tegemist oli voora territooriumi basseiniga ning akendest oli kuulda raakimist, siis ei tahtnud riskida, et meile politsei kutsutakse ja Henril ei ole seaduslikult oigust alkot juua.
Aaa muide, et 17 detsembri hommikul kui ma ules arkasin, siis ei olnud nagu mitte kedagi majas ja kumme minutit hiljem lendasid sisse Henri ja Todd, kes toid mulle Taco Belli, ja Todd tegi uhest tacost tordi ja kirjutas sinna sisse "Titty" ja siis ma pidin kuunlad ara puhuma oma eriti padjanaoga, mille ta ka siis roomsalt FBsse postitas. Aaa ja sain muidugi teada, et Henri soitis terve paev autoga, ja seda veel linnas, kus tal ei ole lube ja vahelejaamise korras saaks ta eriti raige sita kaela. Aga vedas. Ma mainin seda selleparast, et ma ei julgeks seda kohe kindlasti mitte teha. kuradi pahaperse selline!
Ma veetsin terve oma sunnipaeva rahulikult harjutades ja muusikat tehes, milline luksus. Sest sellist asja, et sul on terve paev enda paralt, ei juhtu kohe uldse mitte.

Igahtaes, ma kirjutasin seda kuradima blogi 2 paeva ja enne seda ma mainisin, et laksime Jed Rooti peole, kus oli open bar ja open catering. nuff said! koik olid roomsad!
ja ohtul uritas Brett Henrit vagistada, ja Henri jooksis poolpaljalt naabrite juurde, ja varsti mina jargi. Saime oma naabritega tuttavaks, lahedad inimesed.

tervisi teile ja kuradime Haid Puhi teile koigile!!!!

Flashback

Heeei

Vorpisin videoklippidest valmis sellise luhikese ulevaate maastikust ja monest seiklusest teisel paeval rantsos.

http://www.youtube.com/watch?v=vQFWHhBbz7k

Stay awesome!

Tsau

riis kanaga

Kirjutan, kuidas maitseb elu Hollywoodis... kuna viimane pannil tehtud ports kosutavat materjali oli riis kanaga, siis leidsin selle piisavalt heaks pealkirjaks olevat. Kas ma pole mitte geniaalne?

hah, lauri just kommenteeris, et ta saab varsti raudselt vanematelt kirja, et misasja see henri jalle kirjutab, ma ei saa mitte midagi aru! :D

Tana hommikul arkasin telefonikone peale ja minu suureks ullatuseks kutsuti mind lounale, kutsusin laurit ka kaasa, aga ta utles, et ta ei soovi tulla. Nagin parklas uhte eriti lahedat maasturit, sellist oldschool macguyveri stiilis jeepi, mis oli uleni roosaks varvitud ning mille istmetel ilutses hello kitty.

Tagasi joudes utles mulle lauri, et ma ei usu mis just juhtus ja luges mulle ette kirja, mille oli saatnud meile mick morris. Mick oli leidnud uhe laulja, kelle band enam ei funktsioneerinud. Lauri vahetas facebookis paar lauset ning James hakkas north hollywoodist meie poole soitma, et meiega kokku saada. Samal ajal sai lauri teada, et Brett ja Todd plaanisid pildistada/stiliseerida uhte kuulsat neidu, keda lauri teadis ning lauri kauples end pildistamisele kaasa. Muidugi juhul kui pildistamine toimub, sest koheselt kui lauri oli maininud, et oleks hullult lahe kaasa minna, siis toddi suhtumine muutus ja oli nagu "... ma ei tea, ta ei ole nuud nii kena ka... pealegi me just motlesime et peaks selle ara jatma." Mina haistan taaskord armukadeduse nooti ... :D

Kohtusime Jamesiga ja jutt oli muidugi ilus, vaated olid sarnased ja muidugi ei jaetud mainimata ka see, et ta oli paar aastat tagasi Tommy Lee juures superbowli vaadanud. Motlesin, et see koik kolab vaga hasti, koik tema vaidetavad plaanid, tema vaidetavad oskused ja koik sellega seonduv. vahemalt facebookis on ta vagagi aktiivne ja entusiastlik. ja hea mark on ka see, et ta soitis pool tundi selleks, et meiega kohtuda. Talle meeldisid meie demod vaga ning ta kirjutas enda facebooki seinale meist juba toredaid asju, eks nais mis edasi saab :D Kuulasime tema auto juures ka tema bandi demo, kus ta laulis. Ma loodan, et auto kolaritel oli lihtsalt halb kvaliteet. ja ta utles et tema vokaalid jaid masterdamata. Entusiasm ja kirg muusika vastu on head, sest nagu igauks meist, vajab ka tema veel palju tunde harjutades. Me ei olnud tema laulmisoskusest eriti lummatud, kui nuud nii oelda.

Tema auto oli vana maverick ... ikka vaga vana auto, mida ta kirjeldas kui piece of shit. mis minuarust oli awesomeass piece of shit!! varv oli paikesest pleekinud, samuti ka nahast katus. istmed olid vaikselt hakanud lohki minema ning selle auto kuju on igatahes silmatorkavam, kui mone muu masina siluett. http://bestcardesign.com/wp-content/uploads/2011/08/ford-maverick-history.jpg
Selline.

Koju joudes ning natukene taustauuringut tehes hakkas tuju langema, alates juba sellest ajast kui demo kuulsime ... lootsin vist kuidagi liiga palju, aga eks nais mis saab. Motlesin, et natukene lisaund teeb tuju paremaks ning peale paari tunnist uinakut, laksin jooksma lahedal asuvale avalikule pesapalli staadionile, et motteid mujale saada. Staadionil kohtasin uhte tuupi, Rayd, kes on teatrinaitleja ning on 7 aastat juba sellega tegelenud. Jaime moneks ajaks vestlema.
Muide, kas te teadsite, et eelmisel nadalal, mitte kaugel sellest kohast kus me elame, Santa Monica tanaval toimus uks tulistamine. Uks mees tulistas suvaliselt, ilma igasuguse motiivita inimesi. Ta tabas kolme inimest. Kaks neist jaid ellu ning uks suri. See kes suri oli selle mehe uks parimaid sopru ning ta raakis juhtunust lahemalt, et tema sobral oli harjumus autosse istudes alati telefoniga raakida ning tal olid alati korvaklapid korvas. Ta oli tulnud pangast, istunud autosse ning mees relvaga oli joudnud akna juurde ning kuna ta ei olnud umbritsevast eriti teadlik ning ei osanud midagi oodata, oli relvaga mehel lihtne teda tulistada, kolm korda... pahe.
Arstid kutsusid esile kooma, sest aju oli liiga turses, et operatsiooni sooritada. kolm paeva hiljem kui aju siserohk oli langenud, siis avastasid arstid, et tema aju on juba surnud. Ning lulitasid valja masinad, mis teda elus hoidsid.
Vaga paljudel inimestel on oma lugu ning seda on huvitav kuulata, muidugi koik lood ei ole alati ilusad ja head. Peale selliseid vestlusi voi sundmusi on alati huvitav vaadata tagasi ka enda elule ja moelda, et mis on Sulle oluline ja mis mitte, kas vaikesed mured on endiselt nii suured? Tihti void leida, et elu on ikka enam kui okei ning kui millegi poole liikuda, siis hoolimata sellest, et ei pruugi kohale jouda, on teekond alati varvikirev ning taitsa nauditav, hoolimata millest iganes.
Aga me raakisime ka muudest asjadest, mis oli muhe.

Ohtul tuli Lauril huvitav plaan, et miks mitte uurida, kuidas sellele tuubile istuks bassi mangimine. Taaskord jatkab lauri bassistide vorpimist, sest maailmas on haid bassiste liiga vahe! Ma kujutaks ette juba selle tuubi nagu, kui Lauri selle jutu ules votaks. ma isegi ei tea mis kontekstis see oleks, aga see oleks huvitav. :D

Pealegi me ei maininud talle, et me peame kuu aja parast LA-st lahkuma. Kuid kui me tunneme et asi on oige, siis oleme valmis kas voi suurema summa raha kelleltki laenu votma, sest me usume endisse. Pealegi, see on alles tulevik, sest kuu ajaga voib juhtuda paris palju. Me oleme moelnud erinevaid variante, et kuidas kaituda ja mida teha kui juhtuks uks voi teine asi, on hea olla valmis, kuid ei tasu matta ennast tulevikku, sest seda oodates voib moni eriti lahe hetk kaotsi minna...

Tervitame teid Lauriga!
Olge muhedad.

P.S. kuna me saime endale nuud lapaka, siis saan lisada tanupuhade aegset videomaterjali ... peagi.

Täiendav informatsioon

Eilne blogipostitus oli suur ports juttu, millest on raske midagi asjalikku välja lugeda, kuid ometigi oli see kuskil seal sees. Igatahes mulle tundub, et sarnasest jutust peame meie üritama iga päev aru saada :D loeme välja seda, mida me tahame lugeda või kuidas me arvame asju olevat, kuid see mis on tegelikkus see on hoopis omamoodi:)

Postituse esimeses osas viitasin sellele, et kõik kellega me kontakteerume, ütlevad, et me oleme õiges kohas ja see on linn kus asjad juhtuvad ja kui kuuldakse meie demo, siis öeldakse, et see on sitaks hea ja lubatakse kas hunnik asju kokku või siis öeldakse: See mis te teete on erakordne ja teil on vaja kedagi erakordset teie bändi ja ma kardan, et ma ei veaks välja". Seega tundub ju lihtne .. See idee... Et idee poolest muusika on hea, meelidb inimestele, oleme õiges kohas, aga ometigi on raske otsida ja selle asemel, et jõuda sobivate muusikuteni, peame ujuma läbi suure kontaktimere.
Mis jällegi ei tähenda seda, et me oleksime omadega eksinud v lootust kaotama, asjad on omamoodi endised, kuigi igapäev muutub midagi.

Sõnumitele reageerimise koha pealt, mees kes mulle sünnipäeval kogu baariskäigu välja tegi, lubas ka kontakteeruda oma parimate sõpradega bändist ja mond neile tutvutsada, et ma saaksin neile rütmi mängida ja võibolla raha teenida, siis isegi selleks et sõnumile vastata läheb 5 päeva. Mis on ilmselge vihje sellele, et see suhkruvatt aka magus jutt, ei täida kõhtu.

Kusjuures sünnipäeval, ei kulutanud me Lauriga ühtegi dollarit, joogid tehti mulle vähemalt välja ning kui olime ka baaris, kus laval olevatele neidudele pidi raha loopima, siis ka selle raha andis meile nikhil. Millest pool mulle taskusse jäi, ehk siis sain paari dollariga kasumisse isegi:D ükski väljaskäimine pole olnud mõtlematu raha kulutamine ning enamasti tiksume ilma jookideta vaid lihtsalt seltskonnas juhul kui meile just jooke välja ei tehta.

T särgipoes kohtasime 18 visionsi bassisti Mick Morrist, kes alguses meisse ükskõikselt suhtus, kuid peale seda kui me piisavalt pealetükkivalt lõpuks oma demo talle lasime, siis tema toon kojeselt muutus ja talle meeldis demo väga, võttis meidpalju tõsisemalt ning lubas... Sõna otseses mõttes lubas... Et edastab selle enda ülemusele kes on mänedžer, kuid ta ei saa midagi lubada, sest see tüüp on tiheda graafikuga ning pole palju mida mick saaks teha, aga ütles, et oma osa teeb ära. Mis oli muhe. Edasi läksime tasuta kontserdile the Roxy's. Kus esimene bänd sakkis, teine aga taastas meie usku rock muusikasse. Vokalistideks olid kaks endist playboy tv neidu, kelle lavaline olek sisaldas rohkem kerasid kui ükski teine kontsert mida me siin näinud oleme. Ja need screamid, mida üks neist kuuldavale lasi olid lihtsalt uskumatud. Kuulasime kojujõudes selle bändi intervjuusid ning üks nais vokalistidest, Carla, kes võeti bändi, kuna ta oli hot ning eelmine liige oli narkosõltlane ja visati välja, ütles, et teda ajab kohalik suhtumine vihale, kus igateine tüüp on rokkstaar, kuid elab kellegi teise diivanil ja tegelikult ei oska midagi enamat kui rääkida.
Mõtlesime, et shit, irooniline, et meie olukord palju ei erine... Aga eks me peame lihtsalt enda staatust parandama ja muusikaga tõestama ennast. :D

See kui ma jahusin eilses postituses tervest lõunasöögist, bändist ja hallitanud valge pulbriga joogist, siis vihjasin sellele, et osasid liikmeidleiaks küll, kuidpaljud on narkosõltlased või stonerid. Lisaks jahusin ka sellest, et muusikuid leiaks, kuid MI toodab niiöelda sessioonimuusikuid, kes pikemaks ajaks bändi maanduda ei soovi, kuid ainult iga kohtumise eest raha küsivad... Plaan missugune:)

Kuid meie jätkame!

On viidatud sellele, et meie plaan oli naiivne ning sinisilmne ja et me lootsime liiga palju, kuid samal ajal kui meie tunneme, et oleme saavutanud päris palju, olgugi, et see teistele võibolla nii palju ei tundu, siis kas pole sinisilmsed mitte teised :)

Rõhutan veelkord, et oleme tänulikud oma vanematele, keda meie siinolek rahaliselt koormab ja kes meid toetavad. Oleme tänulikud ka sõprade toetuse eest, mis vägagi soe ja meeldiv on.

Ostsime täna uue laptopi, et me saaks viimase loo idee kirja panna ning kui ka väljas kitarri mängisin, siis naabermajas elav audio engineer ulatas mulle visiitkaardi ja ütles, et kui ma kunagi midagi salvestada tahan, siis annaks teada, muidugi rahasumma eest. Seega üritame siin olles veel võimalikult palju ära teha ja miski pole veel lõppenud, kõik alles algab!

Henri

Hilisöinekellonpoolnelipostitus

Elu on läinud edasi, päevad veerevad ja meie tiksume kaasa nagu vaaterattal nähes endi ümber lahedaid atraktsioone, kuid vaaterattalt maha tulles, kaome massi ja ei oska enam suunda hoida ning läbi trügimine on ports tegevust. Küünarnukkide... Jalgade ja vahel ka leebe viisakusega möödume inimesest inimeseni ning tee peal kohtume uusi inimesi, kes lubavad, võibolla isegi et midagi kätte ulatavad, kuid see osutub suht puhtaks rämpsuks, mis on võibolla kaunistatud, sõnumitele reageeritakse alles siis kui vaaterattal juba 5 tiiru tehtud ja lubadus võimendub iga korraga ning tundub nagu oleks kaugusest näidatud inimese peale, kes seisis sinu kõrval, kuigi sina tundsid end puudutatuna ja lõpuks tuleb välja, et kui tuleks hetk mõneks võimaluseks, on Sinu ühepäeva pilet läbi ja pead lõbustuspargist lahkuma. ( need on need pikad laused mida min kirjandusõpetaja vihkas) Mugistame lubadusi nagu suhkruvatti, mis on magusad, kuid ammugi ei täida nad kõhtu ning peame ise kodus burkse vorpima hakkama, kuid selleks on vaja pliiti ja muid kokandus vahendeid. Ja pealegi, kui on valmis küpsetatud priske burks, siis see hakkab jahtuma ja ning süüakse ära, aga kui keegi seda aktsiooni ei jäädvusta, siis oli see burks sama hea, kui ükskõik mis muu lubadus sest on vaja kedagi, kes selle jäädvustaks, sest kõik oleme me ju kuulnud : mu ema teeb lihtsalt parimaid pannkooke/jõhvikamoosi/magushaput kana... Kuid maitsta ju ei saa ja võrdlus pole ka.
Leidsime kellegi, kes maitseks meie burksi ja näeb seda 18 kordselt, kuid ka tema saab retsepti kokkadele ainult soovitada, mis ei tähenda, et nad seda küpsetaks ja veel vähem leiab see oma tee menüüni. Ja mis on burks, ilma külma coca colata... Vedelik, kogu toitumise alus... Burksi nosimata saab kuid, kuid ilma joomata ... Ja joogi maitse määrab ära nii palju... Ning kui mahl sisaldab juba alkoholi või peale hakkab tekkima pulbrilaadne hallitusesegu ja kisub roheliselt kasvama, siis on see jook omadega metsas.
Pooltühja kõhuga neid friikartuleid, kastet ja jooki otsides, võib kõht tühjemaks minna, maitsemeel tuhmuda ning tekib tunne, et kas ei peaks mitte leppima ainult selle joogiga, mis sulle koju tuuakse, kuid kojutoomine maksab. Ma ei ütle, et jook ise ei maksaks, kuid ainult lonksu eest maksta oleks ka nigel, sest tuleb mõelda ka selle peale, et peagi tekib jälle janu ja siis oleks jook juba parem refilliga.
Otsides, võib kohata kõrvallauas kedagi järamas oma täiskomplekti ning kokasaadet püstitamas, kuid tema lauas on juba koht broneeritud.
Ja kui mõelda kodusele toidule, siis siin sellest söönuks ei saaks. Sellel taldrikul on midagi muud ning ju siis jahivad seda ka need näljased silmad, kes elust tähendust, mõistmist või emotsioone otsivad.

Kirjeldasin viimase aja sündmusi. Nii nagu igast jutust mida keegi räägib, saame me aru erinevalt kuna meie jaoks on igal asjal omane tähendus, siis nii ka selle kirjeldusega möödunud päevadest. Mina rääkisin, Los Angelest, ilusast visioonist ning samal ajal ka tegelikkusest.
Aga ... Ajasin samal ajal ka palju sitta, mis tundub hea ... Sest meile kõigile meeldib toit, me vajame seda... Kuid mis tegelikult selle suure jutu, lõbustusparkide ja suhkruvati taga on ja kas meil tegelikult üldse on burger mida pakkuda või elame me oma unistusi pelgalt kellegi teise diivanil ilusa reklaamplakatiga, viitamata kärssanud kotletile ja hallitanud saiadele.

Idee poolest rääkisin ma palju, kuid mis sellest jutust nüüd nii väga kasu oli, mis oli viisakus ja mis tühi jutt ja mida ma tegelikult siis ära tegin? Jaaa... Kas kõht on täis?
No proovi siis seda sitta seedida.


Öine post... Poolast. Kui kuskilt astub välja mõni Savimees, siis saaks ta selle kõik kustutada lakieemaldajaga ... Aga lasku käia, sest toimeaineid on rohkem kui üks ning kihisevat naeru tuleb sellest reaktsioonist kindlasti. Lakk võib saada eemaldatud, kuid pinda kaitstakse all teise lakiga ja kui juhtub olema midagi läbiproovitut ja traditsioonide rohket, kuid see eest endiselt kuldset, siis võib olla ka see... :D

Muhe!
Kas olulisem oli info, mida andsin või see et pakkusin lugemist, ajaviidet, kus ootasite lahendust, mida kúll ei tulnud... Aga omamoodi on ju lõbus?

Soovitan lugeda öösel, pimedas, ilma muusikata, undava läpakaventilaatori või müriseva protsessoriga.

Tervitan Teid enda ja Lauri eest!

P.S Suur aitäh Dimale!!!
Kuna ma ei jaganud enne detailset infot siis ei jaga praegu ka, kuid .... Kuid te saate teada varem või hiljem ning te teate, et Dima on awesome. Vot.

Photoshoot!

Jaaaa Täna tuleb kohe kaks blogipostitust!

Eile käisime Bretiga juuksuris kaasas ja kohtusme ka selles salongis kus Bobby töötas eesti juurdega neidu, kelle nimi oli Juli. Tema eestikeel oli natukeme roostes, kuid täitsa arusaadav ja ta oli väga elevil kohates Eestlasi. Sai üle pika aja rääkida Eesti keeles. Sõbralik neiu oli. Õhtupoole käisime väljas Eliase ja tema sõbra Nick'iga, kes on kohalik meesmodell. Täitsa sõbralik ja lahe tüüp.
Õhtul läksime sunset stripile ühte Tsärgipoodi kus olime kohanud ühte bassisti nimega Gabe ja Mick Morrist, kes on selle koha omanik... Ja kes ei tea, siis oli ta ka bassimees bändis nimega 18 visions.. Mina ei teadnud... Lauri tundis ta ära ja sai temaga isegi jutu peale ja nüüd ilutseb tema facebooki sõbralistis Mick Morris ning me tahtsime eile sinna tagasi minna ja küsida, mida ta demodest arvas. Kuid teda ei olnud seal. Seal olid aga tüüp nimega Blaire, kes oli õppinud audio engineeringut MI's ja kellele meeldisid meie demod väga ja üks professionaane/ maailma parim vilistaja, kes teadis eestit koorilaulu ja ilusate naiste poolest ning ta oskas peast vilistada mozarti pea kõiki heliteoseid ja täiestipuhtalt. Kõlas nagu keegi mängiks flööti. :D tema nimi oli John Ross... Mis tuletab meelde, et pidingi ta facebookist üles otsima. Ma rääkisin rohkem blaire'ga ning lauri john'iga. Saime infot juurde jälle ja kogemusi jagada. Blaire oli olnud ka vokalist ühes bändis, kuid ta ütles, et me vajame tüüpe, kes on sama erakordsed, kui meie ja et ta on lihtsalt aus meie vastu ja ei hakka sellepärast isegi midagi kokku valetama meile. Saime rohkem teadaka MI kohta ja selle kohta kuidas seal asjad käivad. Kui tagaruumist tuli Gabe, bassimees, kellel meist ilmselgelt suva oli, siis oli hea kuulda kuidas Blaire ütles talle, et ou need tüübid kirjutavad sama head kraami nagu sevenfold, kuid see on veel rohke, hardcore! Gabe oli korraks nagu .. Päriselt ? ... Ja ükskõikne nägu jätkus.

Kõndisime tund aega Taco Belli ning koheselt tund aega tagasi, sest krediitkaart oli jäänud lauri teiste pükste taskusse.
Seega eilse päeva jooksul sõime ühe korra. Nagu ka täna ... Ühe korra... Kahtlen et teine ka tuleb :D

Lühikene eilse kokkuvõte seljataga...
Ning tänane päev hakkas minu jaoks kell 5 hommikul ... Kui ma ärkasin üles peale ebameeldivat unenägu ning tundsin, et silm valutab... Läksin vannituppa ja mu nägu nägi välja selline: o.-
Üks silm oli parajalt paistes ning ma eiosanud muud teha kui lihtsalt ühte aaloet sisaldavad kreemi peale mäkerdada... Niimoodi et ma seda ka endale silma ajasin, mis kipitas. Langesin masendusse tagasi ning järgmisest ebameeldivast unest ärkasin kell kaheksa, kui kuulsin igahommikust koputust uksele( tavaliselt on ukse taga postitöötaja fed exist, kes on vist juba iga minu aluspesu paariga tuttav, või siis Karsen ja Todd) Todd tuli varakult kohale. Peagi jõudis kohale Kelby, kes on bretti intern/abiline/kaasdisainer. Ta on sõbralik ja muhe tüüp, hetk tagasi rääkis Lauri temaga pikalt sarimõrvaritest... On ju sõbralik :)

Andsime Dušile valu, mäkerdasin silma veel geeliga, lootes et läheb paremaks... Ja kusjuures läkski :)
Ootasime korteris ühte tantsijat, kes hilines kõigest tund aega. Tema nimi on Luke, ta on täitsa osav ja ta tegeles iluvõimlemisega kümme aastat, kuni ta oli 14 ja murdis oma selgroo :/ todd noris tema kallal hilinemise pärast ja terve autosõidu käis selline in your face catfight :D

Photoshoot toimus kesklinnas, Olive ja 4th streeti nurgal asuva parkla juures. Photoshooti peategelane oli üks hollandi modell ( keskealine juba) ning fotograafiduo Petrovsky and Ramone olid teispool kaameraid oma tiimiga.
http://www.petrovskyramone.com/

Kusjuures Petrovsky ja Ramone olid Bretile öelnud et nad tahavad ka just meid sinna photoshoodile... Peale seda kui olime nendega kohtunud paar korda. Mis on väga lahe, jäime neile meelde.

Igatahes fotoläätsel säras täna kõige rohkem hollandi naismodell kelle nime kirjapilti ma ... Ma ... I dont even ... Aga kõlas nagu "hannlore"

Ja siis taustatantsijad :Brett, Todd, Luke, Kelby ja ... Jaaa ... Lauri ja mina :D praegu sõna tantsijad kohta ilmselt mõned minu lähedasemad sõbrad itsitavad pihku ... Khkm ...lauli ... Khkm ... Aga :D saime isegi okilt hakkama ... Liikusime vähemalt õiges suunas ja lõpuks hakkasid liigutused isegi meelde jääma.
(ma tean praegu Lauli mõtleb, et see on alusetu süüdistus ... Aga kui nüüd aus olla ... Siis ongi ... Mis selles siis halba on:)
Kohapeal riietas/stiliseeris Brett meid kohalikeks ärimeesteks/ inimesteks tänaval, kes olid justkontoritest tulnud... Lauri nägi enda mantliga vägagi kohaliku sheffi advokaadi moodi välja ... Kuid mina eiolnud kohe mitte ärimehe moodi vaid ma olin nahktagisja puha ... :D sama mida kandsin sünnipäeval, kuid seekordpikema särgi ja ilma meestestringideta. ( high five! )

Kuna päike hakkas kõrghoonete taha loojuma jooksime tänavalt tänavale valgustust taga ajades, mida fotograafide assistent peegliga hollandi modelli peale suunas.

Nii nagu eilse blogipostituse lõpuski, siis ka täna ei saa ma Lauri erakordsust välja toomata. Teemal, millega enamus teda kohanud naislugejaid tõenäoliselt juba kursis on:
Kui photoshoot lõppemas oli, siis üks petrovsky ja ramone'i meeskonnast, kes oli ka tantsinud thrilleri muusikavideos ( ei ... Mitte mingi bollywoodi asi ... Vaid ikka päris :D ) ja kes töötas ka modelliagentuuri Next scoudina, kutsus Lauri ja Luke'i eemale, tegi neist paar pilti ning küsis kontakte ja ütles, et ta edastab info ja kui agentuur on huvitatud, siis nendega võetakse ühendust. Mis on päris lahe.
Kuid ... Lubadused lubadused ...
Aga kes teab :)

Edasi käisime taco bellis, kus on imehead toidud... Jaaa väga soodsad. Saime kumbki 5 dollari eest paar burritot, natchosid ja kastmeid. Mis on kohaliku toidu kohta sitaks soodne ... Ausalt. Alguses, kui me soodsamaid kohti ei teadnud, läks meil kummalgi 10 dollarit. Salakaval maa see siin :D aga jah ... Taco bell on täitsa hea ... Ja maitses ka väga hästi.

Seoses toiduga, oleme kokkuhoidlikud olnud. Eile sõime ühe korra ... Täna .. Ka ühe korra.
Üleeile Brett ja Todd küsisid, et kuidas ma nii hästi vormis püsin, et kas ma teen salaja nurgataga trenni? Kuid pikad kõnnakud ja vähene toitumine hoiavad asjad kontrolli all :D mis ei ole küll tervislik, kuid kui naaber enda bioloogia projekti jaoks vererõhku mõõtmas käis mingi 3 nädalat tagasi, siis ma jätsin kohvi joomise maha, sest vererõhk oli 139/85 ... Mis on peaaegu probleem :D
Kuid alati peab veel võitlema ka stressi, unetuse ja seljavaluga. Seega igav ei hakka :)

Kuid pildistamine oli V magazine'i jaoks, mis on siin poolkeral suht suur asi. Seega see ja veel posu saadetud kirju teevad tänase päeva võibolla ennast õigustavalt kordasaadetuks.

I am not Ray William Johnson, but We met T-flesh in seveneleven one day.
This makes no sense but is true.

Luke jagas loetud aforisme autosõidu ajal ning: blogging is not literature, it's like graffity with punctuation.

Brett vaatas just hägust videoklippi sellest kuidas me jooksmas käisime. Teine parema kvaliteediga videoklipp, mille me tema kaamerast kõrvaldasime oli peidetud kaustades minu läpakas... Seega see mälestus ongi hägune.

Nägime cobuse facebookis ka klippi tema autogrammi jagamisest, kus polnudki niipalju inimesi ... Me oleks saanud teda hõlpsasti veenda seal mõnda aega... Või juttu ajada. Kuid kuhu ei läinud sinna ei läinud...
Samal ajal kaevasin craigslistis kuulutusi... Mille peale blaire ütles T särgipoes : ... HaHa... Craigslist... I can't even describe that place... I gave up on that a long time ago since it's mostly bullshit...

Aga nagu marju lubas ... Siis me kaevame läbi selle suure sõnnikukuhja, et leida väikest poni... Kes selle suure portsu mahapani... Kuskil peab ta ju olema... Ning mida rohkem on sitta ... Seda suurem on ka poni!
( reference : üks youtube video mingi loengu kohta, mida ma paar kuud tagasi kõikide seinale spammisin, kuid mille nime ma enam ei mäleta)

Vot.

Hetkel steve jobsi leiutusi hõõrumas Henri ning kaasratsanik Lauri.
(ei see ei olnud peenise nali... Vihjasin ipadile...)

Olge muhedad!

( ja allpool on ka tänane teine postitus... Tootsin kaks ... Igaksjuhuks mainin)